Ka see suvine topp on taaskasutus. Olen varemgi maininud, et ma tavaliselt ei raatsi häid kudumeid ära visata, kuigi nad on jäänud väikeseks või ei sobi enam teiste rõivastega kokku või ei järgi trendi. Kui lõng lubab, siis harutan kudumi üles, pesen lõnga ja koon midagi uut. Mohääriga see ei õnnestu ning mõne kirju kudumiga pole ka mõtet.
See topp on aga veidi teistmoodi taaskasutus, sest see on ümbertöötlus minu tütre kleidikesest (ta oli siis veel nii pisike). Nimelt 2011. aastal kudusin paariaastasele tütrele lainelise pitskleidi (vaata siit). Kuigi selline kleidike venib ja mingi aeg sai seda ka tuunikana kanda, siis kokkuvõttes jäi kandmisaeg üürikeseks ja ega ta eriti ära kulunudki. Kui nüüd hakkasin kleiti üles harutama, proovisin selle kehaosa endale ümber keha sättida. Selgus, et ühe suvise merelainelise topi saan sellest küll (ehkki olin millalgi varem otsustanud, et enam endale ühtegi varrukateta asja ei koo). Esiosale lisasin veidike kõrgust juurde, heegeldasin traksid ja ega eriti midagi rohkem teha polnudki.
Lainelise mustri leiab raamatust "Pitsilised koekirjad", Leili Reimann. Minu 1986.aasta versioonis on see muster numbriga XXVIII.
Raamatus on kirjakorras 13 silmust, minul aga 14, sest lisasin iga korra vahele ühe parempidise silmuse. Kokku on ringis 196 silmust.
Lõng 100% puuvillane.
Vardad nr 3.
Kokku kulus lõnga 125 grammi.
Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar