Ruhnu valged sõrmikud.

Mai lõpupoole avatakse Tartus, ERMis maailma suurim Ruhnu kudumite näitus, mille tarbeks kudusin ühed valged vikeldatud sõrmikud. Valisin kudumiseks nö laisa kuduja kindad ehk sellised, mis valmiksid üsna kiiresti. 

Nende kinnaste originaalid kudus Lovisa Österman, kes enne 2. maailmasõda elas Ruhnus, aga hiljem asus elama Rootsi. Tema kootud kindad asuvad SOV (Eesti Rootsi Kultuuriselts) kogus Rootsis ja on tõenäoline, et need ongi kootud juba Rootsis.

Seltsi kodulehel on mahukas fotoarhiiv ja fotoarhiiv2, kus on ruhnlastest palju toredaid (ka 100 aastat vanu) fotosid. Sealt leiab ka 1950.aastal tehtud foto Ruhnu rõivastes Lovisa Östermanist, kes elas sel ajal juba Rootsis, Singö saarel.

Oma kindapaari oleksin tõesti päris kiiresti valmis saanud, aga õige jämedusega lõnga otsimine võttis omajagu aega. Esimese variandi kudusin kuni sõrmedeni hoopis peenikesest 10/2 lõngast, aga need jäid vanade kinnaste poolt etteantud silmuste arvuga ikkagi üsna kitsad. Suurema silmuste arvu puhul (mida ka katsetasin) ei oleks muster sõrmedele edasi jooksnud aga nii, nagu vaja. 

Õige jämedusega lõngaga sai aga kõik ilusti jooksma. Lisaks on kindad parajalt pehmed. Tundub, et see mudel oleks algajale Ruhnu fännile alustamiseks hea valik (vikeldamine sujub jämedama lõngaga ka lihtsamini).

Lõng Filcolana Pernilla (100% vill; toon 101; 175m/50g), mida kulus umbes 60 grammi.

Sõrmikuid alustasin number 2 varraste ja 80 silmusega, sest nii jäi ranne piisavalt veniv. Pärast randmeosa vahetasin vardad peenemate vastu (1,75 mm).

Kui enamasti on Ruhnu kinnaste ja poolkinnaste jaoks käeselja mustriteks vaja üle 50 silmuse (vahest ligi 70 silmust), siis minu kaheksakanna kiri vajas mustri jaoks vaid 30 silmust (käeseljal on kokku 34 silmus). 

Mustri kirjutasin kinnastelt maha foto põhjal ja ega päris kindel saagi olla, kas see sai täpne. Aga nagunii tahtsin anda oma kinnastele natuke parema kuju, et need oleksid mugavamad, nii et kasvatasin peopessa mõned silmused juurde, nagu on tehtud nii mõnegi teise Ruhnu kinda puhul.

Enam-vähem sarnane muster on poolkinnastel, mis raamatus "Ruhnu. Kirjad kudujate saarelt" on leheküljel 97 (Nordiska Museet, NM 990606A-B). 

Kudujate Koopiaklubi näitus "Ruhnu roosid – Runö rosor" avatakse ERMi osalussaalis 25. mail kell 11. See on väga suur näitus - oma panuse andsid ligi 70 kudujat! Eksponeeritud on nii kindaid, poolkindaid, sukki kui ka kampsuneid. Kõik need on kootud vanade Ruhnu esemete järgi.

Näitus on avatud 25.05.2025–31.08.2025. 

Lisaks valgetele sõrmikutele on näitusel eksponeeritud ka minu aastaid tagasi kootud roositud sukad. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Ilusat lehekuud!

Kangastelgedel kootud padjakatted.

 

Kuna meil on kodus nõudliku tooniga diivanid (st mitte neutraalselt hallid, pruunid või beežid, vaid hoopis petrooleumsinised), on raske poest leida nendega sobivaid diivanipatju. Nii mõtlesingi, et koon kangasteljetoas ise mõned padjakatted. 

Mul oli lõngakastis täpselt sobivat tooni nõukaaegset maavillast lõnga ja vähemalt 10 aastat vana poolvillast poelõnga. No sellest poelõngast oleks jagunud vaid ühe-kahe padjakatte jaoks, aga oh üllatust - Karnaluksis oli sama lõng ikka veel müügis, isegi toonivahet pole näha!

Padjakatete üks pool on väikeste rombidega ning teine pool siksakiline.

Kokku kudusin nelja padja jagu katteid. Suuremad padjakatted on mõõtudega 46*46 cm, üks väiksem jäi suurusega 40*40 cm.

Sinakas lõng on üsna jäme ja tummine Schoeller und Stahl Meike (50% meriinovill, 50% akrüül; 50g/65m; toon 16), mida kulus kokku 12 tokki (ehk ühele padjale umbes 150 grammi).

Veidike (heledamate täpikeste jagu) kasutasin ka Drops Andes lõnga (65% vill, 35% alpaka; 100g/90m; toon 6420 - seda tooni enam tootmises ei ole).

Nagu ikka jäi mul algul lõnga puudu ja pärast juurdeostmist jäi kolm tokki lõnga üle, nii et pean neilegi mingi otstarbe leidma...  

Sel talvel juhtus nii, et helekollased priimulad õitsesid mul maja taga talv läbi. Vahepeal olid küll õied lume all peidus, aga sellest hoolimata jäid lehed ilusaks roheliseks. 

Lumikellukeste õisi oli näha juba veebruari lõpus, aga siis tuli jälle lumi ning nii jäid nende varred väga lühikeseks. Nüüd jõuab kellukeste õitsemine juba lõpule, aga mõneks päevaks on nad uuesti lumevaiba all. Hea, et jõudsin neist enne pildi teha. Kärbsed, sääsed ja mesilased on ka juba aias uudistamas.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Heleroheline Haapsalu sall

Lõpuks sain pildile eelmisel aastal valminud piibelehekirjaga Haapsalu salli.

Sall on kootud peenvillasest sallilõngast 28/2 (100g/1400m). 

Seekord kasutasin vardaid numbriga 2,5 mm ja pigem tihedat kuded. 

Sall on mõõtudega 60 x 155 cm ning kaalub vaid 84 grammi.

Tuleb tunnistada, et enne kudumist, kui seda helerohelist lõnga tokis vaatasin, arvasin, et pigem läheb sall hiljem ülevärvimisele - nii hale ja väsinud tundus see toon. Aga nüüd, kui sall on valmis ja viimistletud, näeb see välja nii värske ja õrn, justkui piibelehed peaksidki olema helerohelised :) 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Homme algab kevad!

Hageri kindad kingituseks

Tänasel pidupäeval tervitan teid vanade Hageri kinnaste eeskujul kootud labakinnastega. 

Need erkpunase ja kahe erineva sinisega kindad läksid Kudujate Koopiaklubi poolt kingituseks Vähiravifondi Kingitud Elu loojale Toivo Tänavsuule. Nimelt kingib Kudujate Koopiaklubi igal aastal enne Eesti Vabariigi aastapäeva kellelegi ehtsad Eesti kindad. Mullu sai kindad kindral Martin Herem, tunamullu presidendipaar Alar ja Sirje Karis. 

Sel aastal otsustas Kudujate Koopiaklubi kinkida kindad Toivo Tänavsuule, kes juhtus üleandmise päevil olema tööl Hiiumaa Haigla EMOs ning sinna rändasid ka minu kootud kindad 🙂 . Mul oli suur au neid kindad talle kududa.

Kinnaste mudel sai välja valitud kingisaaja esiemade elupaigast lähtuvalt. Kusjuures, muuseumi andmetel on vanad Hageri kihelkonna kindad kootud juba 1905. aastal (ERM A 509:3028/ab).

Kinnastel on kahevärviline loodus (kusjuures värve vahetatakse kahe silmuse kaupa) ja kolmetahiline otsakahandus. NB! Vastavad õpetused leiad raamatust "Eesti Silmuskudumine 3. Labakindad" (otsi nt Saara Kirjastusest). 

Mustri lugesin muusemifotodelt välja.

Nendeks labakinnasteks sobivad hästi lambavillased 7/2 ja 8/2 lõngad. Punaseks tooniks on ideaalne Saara Kirjastuse poes olev rannarootsipunane vanamoeline lõng, mida tuleks varuda umbes 70 grammi.  See toon paneb kindad igal juhul särama!

Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Kinnaste kinkimise projekt on osake suuremast üritusest, millega Kudujate Koopiaklubi kutsub 24. veebruaril kõiki kandma ehtsaid Eesti kindaid. Vaata ka vastavat FB üleskutset #kannaneestikindaid ning allolevat videot.

Ma loodan, et Sa kandsid täna Eesti mustriga kindaid! 

Palju õnne Eestile!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Tütre triibik punase, musta ja valgega.

Tütar soovis endale triibulist kampsunit. Ja mina tahtsin kududa trapetsikujulise lõikega turja, st õlajooned on langenud diagonaalselt seljale. Ma ei ole seda konstruktsiooni kunagi varem proovinud, kuigi kõik tundub väga lihtne. 

Seda konstruktsiooni saab kududa nii alt üles kui ülevalt alla. Olen nüüd mõlemat moodi proovinud ja mulle tundus triipude puhul lihtsam alt ülesse süsteem, sest siis ei pea nii palju ette mõtlema ja arvutama, et hiljem satuksid nii esi- kui tahapoole kõrvuti sama värvi triibud. Alt üles ringselt kududes ongi ju triibud tervel ringil ühesugused ning hiljem üleval õlgasid ühendades pole ju vahet, mis värvid seal kohtuvad - peamine, et pikkus tuleks õige. 

Ülevalt alla kududes peab aga täpselt ette arvestama, millise värviga kaenlaalusesse ühenduskohta jõuda ja vastavalt sellele tuleb juba ülevalt alustada. Sama keeruline on koekirjadega. Muidugi, kui tegemist on kitsaste triipudega või hoopiski ühevärvilise parempidises koes kudumiga, pole siin midagi arvutada ning ülevalt alla kududa on puhas lust.

Lisan siia nimekirja mõnedest juhenditest, kus on kasutatud trapetsikujulist turja. Kõik need on veidike erinevad - mõni on laugema, teine järsema joonega. Mina pole kahjuks ühtegi rida-realt läbi proovinud, aga pigem eelistan sellised konstruktioone, kus seljapealne kahandus (või kasvatus, kui kootakse ülevalt alla) ei oleks liiga kiire. Mulle tundus, et üle rea kahandamisel jäi kahanduskoht üsna pingule ja ei mõjunud loomulikult.

Sviitrite õpetused:

PetiteKnit, Olga Sweater

My Favourite Things, Sweater No. 18

Contour Knit, Portrane Sweater

Natalie Pelykh, Vinca Sweater

Ozetta /Hailey Smedley, Miles Tee

Garnstudio, Blushing Rainbow (tasuta juhend)

Garnstudio, Nautical Nights Top (tasuta juhend)

On ka kardigane:

PetiteKnit, Eva Cardigan

Esti Juango, Antanilla (tasuta juhend)

Pean mainima, et juba jõudsin endale ka ühe triibulise kardigani kududa.

Valge ja musta lõnga ostsin rohkem kui kümme aastat tagasi hoopis kinnaste tarbeks. Kindaid ma neist lõpuks ei kudunudki, sest lõng ei tundunud käe all piisavalt "maavillane" ja head lambavillast lõnga hakkas ka müügile tulema (kujutate ette, et 12-15 aastat tagasi oli aeg, kus poes oli eheda villase lõnga defitsiit!). Kampsuni jaoks on lõng muidugi üsna peenike ning mul läks kudumisega palju aega, aga see-eest sai tütar endale mõnusa õhukese kudumi. 

Lõng: Alize Cashmira Fine (100% villa, 100g/450m). Musta kulus umbes 150 grammi ja valget 60 grammi.

Punane lõng oli Regia Premium Cashmere 4-ply (65% villa, 26% polüamiidi, 10% kašmiiri; 100g/400m), mida kulus veidi üle ühe tokki, u 110 grammi.

XS-suurust kandva tütarlapse oversize kampsun kaalub vaid 320 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Esiosa ja tagaosa ühendus ei ole õlajoonel, vaid jääb rohkem selja poole moodustades turjale trapetsi. Mulle endale väga meeldibki just see, kuidas need triibud ühenduskohas kohtuvad. 

Mina kudusin alt ülesse. Kahandasin alguses igal neljandal real ning hiljem (viimasel kolmandikul) igal teisel real.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kohtumisteni!

Hea pikk kardigan.

Selle kardigani sain valmis 1,5 aastat tagasi ning olen sellega enne pildile püüdmist juba päris palju käinud ning imestanud, kui praktiline see on. Võmalik, et see tuleb (tumesinisest) värvist, aga miks mitte ka sellest, et tänu augumustrile on kudum mõnusalt kerge ja õhuke, samal ajal siiski parajalt toekas ja (alpakavillale omaselt) soe. 

Mulle meeldib seda kardigani kanda peamiselt pükstega, nii kitsaste teksade kui ka laiade viskoospükstega, nii suvel kui ka talvel. 

Kardigani kudusin lõngast nimega Alpakka, Sandnes Garn (100% alpaka, 50g/110m), mida kulus täpselt 10 tokki ehk 500 grammi. Ma ei ole väga suur alpakalõngade fänn, aga see ei olnud nii libe ja karvane nagu mõned alpakalõngad. Lõng oli ka üsna tugeva keeruga.

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Sakilise pitsimustri "leiutasin" katsetades. Skeem: 

|  parempidine silmus

/ kaks silmust parempidi kokku

\ kaks silmust parempidi ületõstmisega kokku

o õhksilmus

Mustrikordus on 3 silmust ja see on ümbritsetud halli ruuduga. 

Paarisread on parempidised (st ringselt kududes koo paarisrida parempidises koes, edasi-tagasi kududes koo tagasirida pahempidises koes).

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist sügise jätku!

Rohekassinine topike.

Mu rohekassinise pitsilise kleidi heegeldamisest jäi üle peaaegu neli kerakest imelist suvelõnga, millest heegeldasin väikese suvetopi.

Täna pidi olema selle aasta viimane soe ilm. Seega võin ehk selle suvise topi veel ära näidata :)

Heegeldamist alustasin keskelt ehk rinna alt. See on viimasel ajal mu lemmik suund, sest nii on hea hiljem topi või kleidi pikkust timmida. Kleidi puhul on nii toimetades veel see eelis, et kui suurem osa seelikust on valmis heegeldatud (või kootud), siis ülemise osa tegemisel on paremini tunnetatav, kas ja kui palju kleit venib (kui raske on seelik) ning vastavalt sellele reguleerida ka ülemise osa pikkust (ja isegi laiust). 

Samas selle toppi puhul tahtsin ju ära kasutada kogu lõnga. Aga ma ei teadnud, kui pika topi ma oma lõngast saan. Mõtlesin, et kui alumine pool on parajas pikkuses valmis, siis saan ülemise osa teha vajadusel väikeste varrukatega. Aga ei, ei jagunud varrukateks. Tuli teha paeltega variant.

Lõng: Linie 164 Java (67% puuvilla, 33% viskoosi; 50g/158m), mida kulus veidi alla 200 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 3.

Muster on väga lihtne: neli ühekordset sammast tuleb heegeldada eelmise rea auku (kinnissilmusesse), sammaste vahel on 1 ahelsilmus, 1 kinnissilmus ja veel üks ahelsilmus. Kinnissilmus tuleb teha sammaste keskele.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist sügist!