Sõrmikud, millega käidud.

Lõpetasin just ühe suure kudumi (tegelikult sain selle kudumisega valmis juba mõni nädal tagasi, nüüd oli vaja vaid lõngaotsad peita ja nööbid ette õmmelda) ning äsja sai viimistletud paar väiksemat heegeldist. Aga täna ei näita ma midagi uut, sest valminud asjadest veel fotosid pole.

Allpool on varasemad fotod sõrmikutest, mis meil sel aastal käsi soojendasid. 

Mul on hea meel, sest pojad käisid talvel vaid minu kootud sõrmikutega - seekord ei olnudki vaja välja otsida neid pakse veekindlaid poekindaid. 

Märdi sõrmikud: eeskujuks ühed Kullamaa käpikud.

Atsi sõrmikud (fotol on need minu käes): veidi Muhu mõjutustega.

Minu sõrmikud. Seentega värvitud lõngadest. Eeskujuks Paistu sõrmikud.

Muide, olen nüüd kogu talve käinud nende seenelõngadest sõrmikutega ja pean mainima, et vähemalt selle ühe talvega EI OLE lõngavärviga midagi halba juhtunud. Ei ole need helbekesed seal kinda peal pleekinud ega värvi muutnud, imelikku seenelõhna pole ma samuti tuvastanud.

Miku käpikud: eeskujuks Keila kindad.

Minu suur poeg Mikk käib aga kinnastega, mis kudusin 2011.aastal.

Kolmas. Seto pitsiga.

Õmblesin linasest kangast mobiilikoti. See on mu vana õmblusmasina kõige viimane projekt. Hinge kinni hoides tegin kotile veel viimased punased tepingud - et, kas masin peab vastu ja jooned saavad ilusad sirged või sureb mootor siiski viimasel hetkel ja pean tepingud ketast käsitsi vändates peale vedama.

Mulle meeldib, et koti servadest jääb punane vooder veidike näha.

Sellise koti õmblemine on muidugi imelihtne - ei ole keerulisi detaile, on vaid sirged õmblused. Oluline on, et pealisriide ja voodri vahel oleks ka tugevduskangas, siis ei lähe riidest kott nii kergesti kortsu - mina kasutasin hästi paksu ja jäika nö kotitugevdajat (selle ostsin Kadaka teelt, pood Kangas ja Nööp). 

Inglisekeelse juhendi (autor: Erin Erickson) saab alla laadida siit.

Kotile heegeldasin väikese motiivi, mille leidsin raamatust "Värviline seto pits" (autor: U.Kangro). 

Heegelnõel nr 1,1. 

No ausalt, mulle ei meeldi raamatu järgi õppida... Ja seepärast (järjekordse värvilise heegelduse tulemusena) sain aru, et pisut enesearendust ei teeks paha ning sügisel tuleb minna Rahvaülikooli seto pitsi kursusele... Sest pits ise on ju imekena ja põnev!

Katsetasin raamatust päris mitut motiivi. Aga kõik need lõngavahetused ja reavahetused ja kord edasi-tagasi, kord jällegi ringiratast heegeldamised... No esimesel korral jookseb ikka juhe kokku küll. Mõtlen, et ehk oleks veidi abi olnud kui mustriskeemid oleksid raamatus värvilised? 

 

On küll alles veebruar, aga õhus on juba kevadet!

Kootud ja tikitud tekid.

Harjumaa Muuseumis (Keilas) on praegu imeline näitus: Meelespeaõis ja kaheksakand 2. Esiemade kootud ja tikitud tekid erakogudest. Käisime seda reedel koos Tiinaga vaatamas.

Näitusele on välja pandud 33 kaunist esiemade kootud ja/või tikitud tekki, mis kõik on sinna toodud erakogudest. On värve ja lilli, tantsu ja hobuseid. 

Mina olin eriti vaimustuses julgelt, kuid maitsekalt valitud värvikooslustest. Tiina märkas veel palju muudki huvitavat, mida mina ei osanud esialgu tähelegi panna (nii tore on koos õppinud kunstiinimesega näitusel käia).

Ja kuigi mulle on ajast-aega inspiratsiooni pakkunud pigem vanad tikitud tekid, siis sealset näitust vaadates hakkasid mulle väga meeldima hoopis telgedel kootud pulma- ja saanitekid. Nende värvid, motiivid ja tekkidesse pikitud lood mõjusid väga lummavalt. Ma ise ei ole kangastel kudunud isegi kõige tavalisemat vaipa, aga neid tekke vaadates tekkis küll isu õppimiseks... 

Mõned tikitud tekid:

Vasakul on vana teki järgi valmistatud Muhu tekk. Paremal 1980ndatel tehtud vooditekk. Mõlemad tegi E.Vana.

15-aastase Leida tikitud saanitekk (1929/30.a.). Nissi kk.

Sama teki detail. Ilusad täitepisted ja toredad neolõngad.

Läänemaale iseloomulik saanitekk. Arvatavasti 20.sajandi algusest.

Sama teki detail. Tekil on tuniisitehnikas heegeldatud ääris.

Sama teki detail. Tikandis on kasutatud neolõnga.

K. Miil kudus selle pulma-saaniteki 1899.a Lihulas.

Sama teki motiiv. Motiivid on kudumise ajal sisse tikitud.

Sama teki motiiv. Ükski motiiv ei kordu.

Seinatekk "Tuljak". Tegi Laine Sõer. 1950ndatel Tallinnas. Imehästi väljatikitud rahvarõivad. 

Vasakul on kodukootud kangale tikitud lillevanikud (u 1922.a, Järvamaal).
Paremal on heegeldatud tekile ristpistes tikitud lilled (1918/20.a, Venemaal).

Sama tekk. See vooditekk on heegeldatud tuniisitehnikas.
Pikkade ribade ühenduskohad on hea värvivalikuga ja huvitava mustriga.

Nüüd väikesed detailid mõnest kootud tekist:

Saaniteki kudus A.Prommik u 1890.a Jõelähtme kihelkonnas.
Tekk on üsna pleekinud, aga tagumisel poolel on näha imelised erksad värvid.
Keskvälja ümber on sissekootud narmad.

15-aastane Maria kudus saaniteki 20.sajandi alguses Jõelähtmes (postituse ülevalt teisel pildil on see tekk vasakpoolne). Siin on sellelt tekilt üks vahva triibuline kaheksakand.  

Saanitekk on kootud 19.sajandil. Imelised sügisvärvid (tagumisel poolel olid need veelgi ilusamad).

Pulma-saanitekk Risti kihelkonnast, 19.sajandi lõpupoolest. Pindpõime ja naastpõime.
Tekis on palju vahvaid motiive: ratsanikud, linnud, puud, kaheksakannad...

Laitse kandist pärit teki tükk. Pindpõime. Osad motiivid on peale tikitud.

Uskuge, kohapeal on kõik veelgi võimsam ja ilusam. 

Näitus on avatud 5.aprillini. Soovitan!

Punane nutikott.

Ma plaanisin tänaseks sõbrapäevaks veidi teistsugust postitust, aga kujunes nii, et viimased kolm päeva on olnud kiired ja täis kultuuri, inspiratsiooni, värve ja elamusi. Käisime teatris (Draamateater, Hävituse ingel - soovitan, oli võrratu, jälle!!), neljapäeval Harjumaa Muuseumis vaibanäitusel (kirjutan sellest lähemalt paari päeva pärast) ning täna Arhitektuurimuuseumis ja Lennusadamas. Nende kõrvalt ei ole lihtsalt jõudnud nö materjali kokku panna. 

Aga pole hullu. Näitan hoopis nutitelefoni kotti, mille heegeldasin oma abikaasale. 

Kott ise on täiesti tavaline heegeldis... Aga seekord tegin kaks tükki eraldi, st ei heegeldanud mitte ringiratast vaid edasi-tagasi nii alumine kui ka pealmine tükk. Ning seejärel ajasin tükid väljastpoolt vähikäiguga kokku (võib ka kinnissilmustega). Ja lõpuks heegeldasin ülemise ääre musta lõngaga üle.

Miks nii? Aga seepärast, et nutitelefonid on rasked ja paksud ning tavaline ringselt heegeldatud kott venib üsna kiiresti välja, läheb soolikaks ja telefoni on niimoodi raske kotti toppida. Kui aga tükid eraldi heegeldada ja pärast kokku ühendada, jääb kott paremini vormi hoidma ning ka ääred on tugevamad-sirgemad. Proovige järgi!

Lõng: Capri, Steinbach Wolle (100% puuvillane, 50g/125m)

Heegelnõel nr 2,5

Loodan, et sul on olnud niisama toredad päevad. 

Soojust su südamesse!

Värviline heegeldamine.

Kui mul on kudumisel mõni aeganõudvam projekt, siis vahelduseks (ja käte asendi muutmiseks) on tore tegeleda hoopis heegeldamisega. Sellisel juhul teen tavaliselt mõne väikese asjakese, mille valmimine jääb alustamisega samale päevale.

Selle kotikesega pidi niisamuti minema. Pidi, aga ei läinud. Sest hoolimata sellest, et ma enda arvates oskan heegeldada ning olen ka varem mõne värvilise heegelpitsi teinud, osutus seekordne proovitöö hoopis keerulisemaks ja aeganõudvamaks.

Nimelt on tegemist Muhu-mustrilise tiheda heegeldamisega, mille inspiratsiooniks on muidugi legendaarne raamat "Meite Muhu mustrid" (autorid: Anu Kabur, Anu Pink, Mai Meriste) ja sealsed vahvad Muhu kindarandmed. Ma ei riskinud kohe suuremat tööd alustada ja seepärast mõtlesin, et teen esiti väikese proovitöö, näiteks mobiilikoti. Kasutasin ära olemasolevaid puuvillase lõnga jääke, st midagi eraldi ostma ei hakanud. Olin värvide suhtes leplik  - no KIPEroosat puuvillast lõnga mul ei olnud.

Heegelnõel oli nr 2.5.

Heegeldades tekkis mul mitmeid küsimusi-probleeme. Nii oleks tahtnud portsu heegeldatud kindarandmeid õiget- ja tagurpidi enda käte vahel keerutada, et täpselt välja selgitada:

1. Kuidas ja kas ikka kõigil samamoodi need vabad lõngajooksud lähevad?

Raamatu järgi jäeti vanasti need taha (ehk randme sisse) jooksma, mitte ei põimitud rea sisse. Mulle aga tundus, et tulemus jääb venivam, kui lõngajooks peita kohe rea sisse, sest sisse saab selle lõdvemat jätta.

Igal juhul mina jätsingi sisse, sest voodrit mu kotile ei tule ja seega on lahtised lõngajooksud pigem ebamugavad takistused. Nojah, samas on nüüd need erkkollased lõngad nii hästi seal punase sees näha (oleksin need võinud ju väikese fototöötlusega ära ellimineerida, aga mõtlesin, et siis te ikka näete mu proovitööd ehedalt ja ausalt). Loodan, et see efekt kaasneb eelkõige puuvillase lõngaga - villane on peenem, kiri tuleb tihedam ning ehk siis on ka tulemus parem...

Lisaks algab iga uue värviga alustatud aas mul pisut teistsuguse nurga alt... Aga see on väiksem mure.

2. Millisest aasast toppida nõel läbi värvilise ja millisest ühevärvilise rea puhul?

Raamatus on kirjas, et "...pisteti kinnissilmuseid tehes heegelnõel läbi silmuse tagumisest poolest. Nii toimides jäävad heegelpinnale lõngajooned". See toimis mul väga hästi ühevärvilise pinna puhul. Värvilise pinnaga jäi "tagant torkimine" kole - ebaühtlane, viltune, asümmeetriline. Ja vahelttorkimise (nii nagu raamatu kõige alumine joonis, lk 248) tulemus mind ka ei rahuldanud, sest ka siis tekib mustrisse asümmeetria. Usun, et suurema pinna puhul ei paistaks see välja, aga mu väikesel kotikesel paistab iga vale vint välja. Eks see on vist ka mu suure heegelnõela ja jämeda lõnga viga... mõtlen ma...

Mina võtsin oma värvilisi silmuseid hoopistükis teistsuguse vindiga (eesolevast silmusest läbi). 

Ühesõnaga, lambavillase lõngaga tegutsedes tuleb uus tööproov teha!

Aga alloleval fotol olev vöö on päris. Villane. Selle põimis mulle sõber Tiina. Lõngad valisin ja värvisin ise.

Aga mu tänaõhtune väljavaade oli üsna samasugustes (telefonikoti)värvides...

Sätendav salamütsike, esimene versioon.

Et Isetegija-foorumi salamütsikese juhend ilusti kirja saaks, kudusin mustri kolm korda läbi. Selle esimese, naturaalvalge mütsi puhul ühtegi tingmärki veel kirja ei saanud, aga mütsi üldmulje, lõngakulu ja silmuste arv sai just siis paika.

Hiljem tegin väikesi muudatusi vaid kahanduses - sellel mütsil ei ole lõpetus nii järsk kui hilisematel. Ahjaa, ja nupud on siin ka väiksemad - mitte läbikootud nupud vaid lihtsamad (nagu selles videos).

Kudusin nii, et kaks lõnga jooksid vardal korraga:

Drops Lima (65% villa, 35% alpakat; 50g/92m), mida kulus veidi üle kahe toki (65 grammi).

Novita Rose Mohair LUX (64% akrüüli, 34% mohääri, 2% sätendavat polüesterniiti; 50g/166m), mida kulus veidi alla ühe toki. 

Selle sätendava lõnga ostsin juba mitme aasta eest Karnaluksist. Ei osanud aga nende kahe tokiga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd vaatan, et mõne teise (naturaalsema) lõngaga kokku kududes on tulemus päris hea - annab moodsat sätendust ning veidike karvasust. 

Vardad nr 4. 

Kudusin hästi tihedalt, et tuleks ikka soe müts.

Minu koostatud juhendi leiad Isetegija kooskudumise-foorumist.

Mütsi nimi on "Aprill", sest palmikute vahel olevad vikliread meenutavad mulle kevadisi lillepeenraid, olgu need siis lumikellukesed, krookused või tulbid...

Head Eesti tegijad.

Eelmise aasta lõpus propageeriti käsitöö kinkimist - nii omatehtut kui ka teistelt käsitöölistelt soetatud esemete kinkimist. Kuidas teil sellega läks? Kas kinkisite jõuludeks käsitööd või ostsite kõik kingitused tavapoest?

Ma ise kinkisin seekord üsna palju käsitööd - pakki läksid nii endakootud mütsi-sokid-säärised ja helkurtutid kui ka teistelt soetatud seebid, šokolaadid, müslibatoonid, keraamika ja ehted. Küllap veel midagi, mis hetkel meeldegi ei tule...

Aga need, mis teada, on siin:

Šokolaadid (Kõlleste Kommimeistritelt), 

Käsitööseebid ja jalavannisool (Signe Seebid)

Mahepõllu-müslibatoonid (Silmere talu) 

Keraamika (Mõisakeraamika)

Prossid (Etskae, parim valik on neil FB-s)

Ja kodu jaoks soetasin Angelt pika sinisekirju vaiba. Nüüd ilutseb see puuvillane kaunitar allkorruse pimedas koridoris ning muudab saunaruumi käimise soojemaks ja lõbusamaks. 

Endale tegin ka ühe suurema kingituse: Mareli (Saare Vilt) imelise pihlakatega koti. Seda tahtsin justnimelt valget ja vilditud pihlakatega.

Pildil oleva päris pihlakaga juhtus aga selline lugu: 

Üsna esimestel aastatel, kui maja ostsime, istutasime tänavapoolse aia äärde pihlaka. Pihlakas oli mingi eriline sort - valgete marjadega ja väikese kasvuga - ei kasvanud ta eriti ei pikkusesse ega laiusesse. Marju oli ka üsna vähe ning puu põdes sageli kas kuivuse või siis mõne muu puuduse pärast. 

Mõni talv tagasi oli käre külm ja meeletus koguses lund. Naabrimees lükkas kogu oma väravataguse lume meie pihlaka suunas. Aga sadas ikka rohkem ja rohkem ning naabrite lumehang kasvas igas suunas suuremaks ja laiemaks, kuni me pihlakas lume alla mattus... 

Kevadel avastasime, et puu tüvi on murdunud. Naabrimees pakkus, et maksab meie pihlaka kinni. Meie jälle arvasime, et vaatame, mis elu toob... Ja lõikasime pihlaka täitsa maha. 

Samaks suveks oli vana (u 10-aastase) pihlaka asemele ilmunud paras kimbuke noori pihlakavõrseid. Nüüd, 3-4 aastat hiljem on sellest kasvanud ilus pooleteisemeetrine pihlakapõõsas, punaste marjadega :)

Palmikutega kampsun Annile.

Kudusin tütrele rohkete kaabeldustega ja nuppudega sviitri (või pulloveri). Muidugi tuli see teha roosast lõngast ja et oleks eriti popp ja romantiline (no pea-aegu üle võlli), siis lisasin veel roosasid klaashelmeid ja paeltest roosinuppe. No veidike rohelist allaäärde ikkagi kudusin, sest lõpu eel ütles Ann, et "miks üleni roosa?". No ja mul tegelikult jaguski roosat lõnga väga täpselt - kõik sai sentimeetri pealt otsa.

Kampsun on kootud ülevalt alla, ringselt ja muidugi ilma õmblusteta. 

Kudumist alustasin tegelikult juba eelmisel talvel, aga vahepeal tekkis pikem mõttepaus, mille tulemusena harutasingi kogu töö üles. Harutasin üldse palju, sest palmikute puhul oli üsna raske ette arvata, kui lai peab kampsun jääma, et jääks meeldivalt langema, aga samas ei lotendaks. 

Lõng: Novita Wind Luxus (80% villa, 20% siidi; 50g/105m). Kulus 5 tokki ehk 250 grammi.

Vardad: nr 3,5.

See lõng meeldib mulle TOHUTULT. On eriti pehme ja siidine. Kohe nii mõnus, et kui Ann seda kampsunit kandma hakkas, siis esimestel kordadel silitas ta sviitrikaelusega enda põskesid.

Ja meeldiv oli sellest lõngast kududa. Kude jäi kohe väga ühtlane. Muide, ma ei ole seda kampsunit pärast kudumist pesnud, ainult aurutasin ülikergelt, et mitte palmikuid liiga maha suruda (mõelge, ma ju harutasin seda vähemalt 2 korda ja vahepeal seisis pooleliolev kamps oma kuus kuud).

Lõnga otsin aastaid tagasi Karnaluksist, kui sellel lõngal oli suurem värvivalik. Nüüd on vaid kaks tooni... Ma ei olegi aru saanud, kas seda lõnga veel toodetakse või mitte...

Seljal on ainult 2+2 palmikud. Kui ma nüüd midagi veel muudaks, siis teeksin palmikud ka külgedele. Need jäid tegemata, sest külgedel on üsna palju kasvatusi ja neid on ju kõige lihtsam teha just üleni parem- või pahempidisele pinnale. 

Varrukale, küünarnuki kohale kudusin ka väikesed põimingud. Need tegin lihtsalt selle pärast, et oleks lõbusam kududa...

Fotod tegin imelises Tallinna Botaanikaaias.