Lõpetasin just ühe suure kudumi (tegelikult sain selle kudumisega valmis juba mõni nädal tagasi, nüüd oli vaja vaid lõngaotsad peita ja nööbid ette õmmelda) ning äsja sai viimistletud paar väiksemat heegeldist. Aga täna ei näita ma midagi uut, sest valminud asjadest veel fotosid pole.
Allpool on varasemad fotod sõrmikutest, mis meil sel aastal käsi soojendasid.
Mul on hea meel, sest pojad käisid talvel vaid minu kootud sõrmikutega - seekord ei olnudki vaja välja otsida neid pakse veekindlaid poekindaid.
 |
| Märdi sõrmikud: eeskujuks ühed Kullamaa käpikud. |
 |
| Atsi sõrmikud (fotol on need minu käes): veidi Muhu mõjutustega. |
 |
| Minu sõrmikud. Seentega värvitud lõngadest. Eeskujuks Paistu sõrmikud. |
Muide, olen nüüd kogu talve käinud nende seenelõngadest sõrmikutega ja pean mainima, et vähemalt selle ühe talvega EI OLE lõngavärviga midagi halba juhtunud. Ei ole need helbekesed seal kinda peal pleekinud ega värvi muutnud, imelikku seenelõhna pole ma samuti tuvastanud.
 |
| Miku käpikud: eeskujuks Keila kindad. |
Minu suur poeg Mikk käib aga kinnastega, mis kudusin 2011.aastal.
Küll on kaunid kindapaarid! Erilised lemmikud on seenelõngakindad ja Muhu mõjutustega. Neil viimastel on vahva lõngavalik, mis teeb nad eristuvaks.
VastaKustutaAitäh! Atsil on jah vahvad kindad - tegelikkuses ergemad ja rõõmsamad.
KustutaVäga kenad kindapaarid kõik. Ja tore on see, et kindad kõik aktiivses kasutuses!
VastaKustutaMul tuli tütar turismimessilt pisarsilmil tagasi. Kaotas seal ära minu kootud labakindad. Lausus ise veel, et ehk leidja oskab kindaid vääriliselt hinnata. Järgmisel päeval käis uuesti messil ja sain rõõmusõnumi, et leidis oma lemmikkindad ülesse. See on nii südantsoojendav, kui lapsed oskavad hinnata käsitööd ja poest toodud masstoodang on riiulile seisma jäänud.
Nii tore, et Su tütar tookord kindad üles leidis.
KustutaKinnaste kudumine on nauding ja kui veel oma perele kududa, siis tekib juba kudumise ajal esemega mingi side. Ja see on nii mõnus tunne, kui lapsed seda mõistavad.