Leib ja jutt.

Eile küpsetasin jälle leiba. Küll on hea kui kogu me elamine täitub värske hapuka leivalõhnaga. Mmmm ja pärast see mõnus soe leib! 

Ei mäletagi täpselt, millal ma oma esimese leiva tegin... Küllap see oli umbes viis või kuus aastat tagasi. Igal juhul ei küpsetanud ma alguses üldsegi mitte juuretise-leiba, vaid hoopis soodaga kergitatud keeksisarnast leiba, kus rukkijahu oli pooleks nisujahuga. Enamasti sisaldas see veel ohtrasti rosinaid ja kuivatatud ploome-aprikoose ning erinevaid pähkleid-seemneid. Meile abikaasa ja vanima pojaga meeldisid sellised hästi, aga väiksemad niisugust leiba ei tahtnud. Tegelikult ei söönud väiksemad poisid eriti ka poeleiba - pigem eelistati saia (kui sedagi, sest meie pere ei ole üldse eriline võileiva-sõber). 

Siis aga sattusime me perega Viimsi Vabaõhumuuseumi Leivapäevadele. Seal pakuti muidugi värsket rukkileiba ja see meeldis ka mu väiksematele lastele. No ja siis see pihta hakkaski... Kodune leivategu. Iga 2-3 nädala tagant. 3-4 leiba korraga.

Kas teadsite, et vormileib kerkib kõige paremini just savivormis? 
Mina ei teadnud. Vanasti küpsetasin leiba ikka kas klaas- või metallvormis. No viimane oli eriti nõme - metallvorm kipub ju ikka roostetama ning määrisin või nühkisin ma seda enne leivategu, kuidas aga suutsin, aga ikka jäi tunne, et leival on metallimekk küljes. 

Aga kui ma suvel ostsin endale savist vormi (Mõisakeraamika), siis esimestel leivategudel ei saanud ma aru, mis toimub... Leib kerkis seal alati üle äärte ja seda kohe tugevalt. Pika peale taipasin, et pean tainast harjumuspärasest hulga vähem panema - vaid umbes poole vormi ulatuses. Küllap mängib siin rolli savinõu poorsus... Nüüd ongi nii, et klaasvormi täidan umbes 2/3 ulatuses (ja sealt tuleb alati tihkem leib) ning savivormi täidan poolenisti (ja sealt tuleb õhuline leib). 
Arvan, et lähiajal ostan endale veel ühe suurema savist leivavormi...

Ah ja siis veel see, kuidas leib vormi seest kätte saada... Minu praktika ütleb, et kui vorm on ilusti taluvõiga määritud, siis tuleb leib lupsti vormist välja. 

Kunagi proovisin ka küpsetuspaberi ja fooliumiga, aga no neid oli hiljem küpsenud leiva küljest nii vaevaline eemaldada (ning lõpuks jäi mõni tükike ikka kuskile leivaviilu külge), et sellest valust loobusin ma õige kiiresti.

Seega on mõnus värske koduküpsetatud rukkileib meie pere laual paar korda kuus. 

Nagu öeldud, küpsetan tavaliselt kolm-neli leiba korraga:
- Üks leib on õhuke nö koorikleib - selle küpsetan pitsaplaadil ja lõikan pärast kuivikuteks. Kõik lapsed armastavad seda - jagub vaid paariks päevaks.
- Teine leib on lihtne vormileib, ilma lisanditeta (see fotodel). Mõeldud eelkõige nendele poistele, kes rosinaid ei armasta.
- Ülejäänud on seemnete, pähklite ja rosinatega leivad. Meie suur pere sööb neist ühe juba esimesel päeval, soojalt. 
Teised leivad "hävivad" umbes nädalaga.

Kuuma-aluse heegeldasin teksaribadest. Sellist alust on hea kokku rullida - mahub paremini mu kitsasse sahtlisse.

Ribad lõikasin umbes 1,7-2 cm laiused. Heegeldamisel keerasin ribad topelt, st voltisin keskjoont mööda kokku (pahemad pooled vastakuti) - nii jäävad kuuma-aluse mõlemad pooled sarnased.

Eile leiba viilutades lõikasin sisse oma vasaku käe nimetissõrme. Haav tekkis täpselt sellesse kohta, kus lõng kududes üle jookseb. Nüüd ei saa hästi kududa.