Algus on tehtud... selle tekiga.

Saara Kirjastuse suvekooli olen tahtnud varemgi minna, aga esiti oli Ann liiga väike ja ma ei raatsinud isegi nendeks mõneks päevaks temast eemale jääda. Hiljem jälle olime samal nädalal ikka ja jälle kuskil reisil. Sel suvel aga tundus kõik klappivat. Pealegi oli Saaral seekord kavas just sellised teemad, mis mind väga-väga huvitasid. Pidin valima. 

Olen ikka teadnud, et vähemalt ühe teki ma endale kunagi tikin. Nüüd oligi võimalus sellega algust teha. Väikese eeltöö tegin ära juba kodus - valisin värvitoonid, mida kindlasti tahtsin oma tekis kasutada. Ostsin tumedamat karva pruunikas-lillakas-punase (ma ei tea, kas sellel toonil on ka mingi kompaktsem nimetus) villaseguse kanga. Täpne muster kujunes kohapeal, kuid inspiratsiooniks kasutasin üht vana Muhu tekki - sealt tulid motiivid ja üldine kompositsioon. 

Motiivid on veel poolikud. Lilledele tuleb lisada tolmukad ja varred.

Esimese päeva pärastlõunaks olin maandunud laua alla - tekk oli kinnitatud põrandale ning mina joonistasin mustrit tekile. Teise päeva lõunal hakkasin tikkima. Kolmanda päeva lõunaks oli tikitud kõik pildilolev - see on küll üliväike osa kogu tekist, kuid julge algus ju sellegipoolest :). Lisaks väärt nipid, mõned mustrilehed ning kuhjaga innustust, inspiratsiooni ja motivatsiooni tagataskus.

Üks probleem selliste koolitustega muidugi on... Nüüd tahaksin hirmsasti tikkida. Järjest kogu teki valmis teha. Kavandada ja tikkida, päevavalguses värve valida ja tikkida, unistada ja tikkida... Aga kahjuks kohe ei saa - muud tegemised ootavad. Enne tuleb üks kleit valmis heegeldada, siis kindaid ja kampsuneid kududa. Plaanid, plaanid...

Aga oleks ju tore, kui igal aastal jõuaksin tekile vähemalt ühe nurga valmis tikkida... Ja järgmine aasta tahan ka Saara suvekooli!

Meie imeline koolitaja Anu Kabur oli Metsajõele mitu vana ja hunnitut Muhu tekki kaasa võtnud. Vaadata vaid kinnastega!

Tikandiga randmesoojendajad.

Nädalapäevad tagasi valmisid ühed mustad sõrmitud, mis läksid kingituseks mu vahvale ämmale. Kudusin need villasest lõngast, peale tikkisin peenvillaste lõngadega motiivi, mille leidsin ühelt vanalt Läänemaa tekilt. 

Villane must lõng: Alize Cashmira Fine (100% villa, 100g/450m), mida kulus 35 grammi. Olin selle Türgi päritolu lõnga suhtes veidi halva eelarvamusega, kuid kududes hakkas lõng mulle üha rohkem meeldima. See on pehmem kui näiteks Raasiku villane, aga samas ikkagi villase olemisega, st mitte nii siidine ja veniv nagu paljud meriinovillased lõngad. Veel meeldib mulle selle lõnga tihe keerd, mis teeb kudumise mõnusaks ning jätab koepinna ilusaks. 

Vardad olid numbriga 2 ning silmuseid oli igal vardal 16 (soonikus aga kõigest 15).

Piltidel tundub, nagu ma oleksin kõik lehemotiivid teinud mingi imeliku sinakas-rohelise tooniga. Tegelikult on need ilusad rohurohelised (püüan meenutada, et võib-olla olid nad tõesti kerge sinaka varjundiga) - mingi väike suvine vimka on neil piltidel ikkagi sees!

Kaunis oli see õhtu, kui oli ämma sünnipäev. Tegin sellest mõned pildid...

Kell oli siis 21.45

  

Kui kell oli 22.30

Ja nüüd on kell juba 12 öösel. Paks udu...

Ma lähen nüüd mõneks päevaks Saara tikkimislaagrisse. Ilusaid kohtumisi :)

Moonid, karikakrad, rukkililled ja kibuvits.

Urve tõi mulle tikkimiseks oma musta mantli. Kuna talle meeldisid mu suured moonid (need, mis ma kunagi ühele Anni kleidile tikkisin), siis kombineerisin kogu ülejäänud tikandi sellest lähtuvalt. 

Mantli alumisele äärele tuli pikk lilleväät, millel punased moonid, valged karikakrad, sinised rukkililled, roosad kibuvitsaõied ning rohelise-punasekirjud kibuvitsalehed. Viimaste leidmisega olin alguses eriti hädas, sest kui Muhu klassika (moonid-rukkililled-karikakrad) oli "paigas" , siis tundsin, et tikandisse on vaja midagi värsket - näiteks roosat ja helerohelist - mis paneks mantli rohkem särama. Katsetasin roosakate maasikatega, aga need jäid pisut lahjaks ja tundusid liialt pingutatud - justkui oleks marju sunnitud lilledega üheskoos istuma :) Aga hommikuti koeraga jalutades jäid mulle silma tee ääres (ja kohati jalgadesse takerduvad) madalad kibuvitsad. Nende õied on nii lihtsad, koosnedes vaid viiest heleroosast kroonlehest. Tundusid ideaalsed. Seda enam, et mu teeäärsete kibuvitsapõõsaste vahel kasvavad ju moonid ja karikakradki. 

Lõpuks tikkisin neid kibuvitsasid ka varrukaotstesse - ühele õis ja teisele suur leht koos väikese õienupuga. 

 

Seekord tikkisin tavaliste lambavillaste lõngadega (nr 8/2).

Tervitused Urvele! 

Selliste suurte õite tikkimine on tõeline rõõm!! 

Lillelised lapid mu pükstele.

Kui KreekaPähkel oma FB-lehel kirjeldas, kuidas ta enda tavalistest teksapükstest tegi erilised, pitside ja südametega mereteemalised lapipüksid, siis tuli mulle meelde, et minulgi seisavad kapis ühed lühemad teksad, millele võiks midagi huvitavamat peale nikerdada. Lõhki lõigata ma neid ei plaaninud, kuid pitsid, lilled ning siksak-paelad said püksisäärtele nüüd küll.

 

Nüüd, siin piltidel vaatan, et jäid vist liiga tagasihoidlikuks need... Võiksin äkki riskida ja kleepida veidi neid liimitavaid kristalle lillede ümber... Et kui juba õitseda, siis täiega :) Mõtlen veel...

Lillemotiivide idee sain Folksy lehelt.

Läbipaistev mood.

Tallinnas, Katariina kirikus on üleval Eesti Moekunstnike Ühenduse korraldatud imekaunis näitus pealkirjaga "Läbipaistev mood", mida soovitan külastada kõigil moe-, õmblemis- ja käsitööhuvilistel. 

Näitusel tutvustavad 16 moe- ja tekstiilikunstnikku erinevaid taaskasutuse võimalusi. Mängitud on erinevate kangaste ja vormidega, esindatud on nii töömahukaid töövõtted kui ka üsna kiiresti valmivaid lihtsalõikelisi, kuid siiski originaalseid kleidikesi.

Miskipärast läksin näitusele eelarvamusega, et vaatamiseks on üles seatud pigem mittekantavad, kustilised rõivad. Tegelikkus oli aga hoopis teine - enamus rõivaid olid vägagi kantavad: suuremat osa neist imeilusatest, valgetest, eriilmelistest ja õhulistest kleitidest-kostüümidest kannaksin ma hea meelega. Oli lummav ja inspireeriv...

Boonusena mõjub hingele ja vaimule kirikuhõng. Kõik see kokku jättis mulle väga tugeva emotsiooni. 

NB! Kiirustage! Näitus on avatud veel vaid mõned päevad. 

Näitus on avatud kuni 7. juulini, kell 11.00- 17.00, igal nädalapäeval.  

Loe näituse kohta ka siit. 

 

Lillekimbud Urvele.

Ma ju olen meie maja taga asuvast iluõunapuust juba kirjutanud. Selle puu all on mul lillepeenar, kus kasvavad päevaliiliad, murtudsüdamed ja üks brunnerapuhmas. Sel aastal on sealsete lilledega muidugi kehvasti, sest iluõunapuu jäi sügisel/kevadel kärpimata ning nüüd on puu liiga SUUR. Lehestik on nii tihe ja laiutav, et lilledeni ei jõua ükski päikesekiir... Tänu sellele õitsesid murtudsüdamed üsna vähe (aga see-eest pikalt) ning päevaliiliatel pole ma veel ühtki õiepunga näinud (aga äkki veel jõuan, sest suurem suvi on ju veel ees)... Kuid pisikesi padiisiõunu tuleb tänavu küll palju.

Aga see selleks... Seesama kooslus (päevaliilia + murtudsüda + väikesed sinised meelespea-sarnased õiekesed) oli mulle inspiratsiooniks Urve tumehalli kardigani tikandis. 

Tavaliselt need lilled küll üheaegselt ei õitse, kuid tikandis saab ju muinasjutte teha:)