Mine Kuradisaarele sa.

Ühel juulikuu kuumal suvepäeval käisime perega Kuradisaarel. Käsmu poolsaare tipu lähedal asub neem (Saartneem), mille otsas asub metsaga kaetud saar (Roosisaar). Rahvasuus kutsustaksegi neid Kuradisaareks. Seda sellepärast, et legendi järgi olevat kunagi saarel olnud kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Teine legend räägib aga vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel sattus saarele merehätta ja nii olla saarelt kuulda vaid vandumist... Eesti Kohanimeraamatu andmetel on Kuradisaare nimetus tulnud hoopis edasi-tagasi tõlkimisest vene keelest. Nimelt olevat eestikeelse nimetuse esimene pool “Saart” kõlanud venelaste kõrvadele kui “Чёрт” ehk kurat. 

Saarele saamiseks tuleb minna läbi mere umbes pool kilomeetrit. Sik-sakitades üle mitme madalaliku saavat vee madalseisu ajal saarele ka kuiva jalaga minna. Juulis siiski nii madal ei olnud (kuigi ilmad olid olnud juba nädalaid kuivad) ja meie pidime saarele saamiseks korduvalt veest läbi sumpama. Vesi ulatus enamasti labajalast veidi ülespoole, vahest harva ka poolde säärde. 

Merepõhi on kivine. Madalamatel kohtadel saab käia väikese kiviklibu peal, kui sügavamates paikades on põhi kaetud suurte (kohati ka teravate ja libedate) kividega, mistõttu paljajalu sinna minna ma ei soovitaks. Minul olid jalas spetsiaalsed veejalatsid ja nendega oli tõesti väga mugav. Mu 9-aastane tütar ja meespere läbisid teekonna (läbimärgade) tossudega ning said ka ilusti hakkama. Õnneks olid nii ilm kui ka vesi soojad ning pidevalt märjad varbad kedagi ei seganud.

Samas väikelapsega (no sellise 2-4-aastasega) sinna seiklema minna pigem ei tasu. Pisema saab kandelinaga kaasa võtta, aga need pisut suuremad... ei jaksa seal kivide peal nii kaua kõndida. Väike jalg võib libedaga kuskile kivide vahele ka kinni jääda.

Saare ümbrus on üsna tihedalt asustatud erinevate lindudega. Leidub luiki, kajakaid, kormorane, parte.

NB! Lindude pesitsusperioodil, 1. aprillist kuni 15. juulini, ei tohi saart külastada, kuna see häirib pesitsust. 

Neeme tipus olev saar on nagu üks korralik saar ikka - mets on kõrge ja tihe, leiab marju ja seeni. Mõni lõkkeplats oli ka. Ja tundub, et ka telkimiseks leiab väikese koha. 
Meie pidasime pikniku hoopis kaldal asuvate hiigelsuurte kivirahnude otsas (ei, mitte nendel, mis pildil). Rannik on seal väga kivine ja meri madal - ujuda ei saa.

Järgmine kord räägin jälle käsitööst. Kohtumiseni!