Ajatus. Katariina kirikus.

Külmade ilmade puhul soovitan teil hinge soojendamiseks ja silma nuumamiseks minna Tallinna vanalinna Katariina kirikusse. Katariina käik kõigi oma meistrite hoovidega on praegu muidugi omaette vaatamisväärsus, aga kiriku enda on valutanud üsna müstilised vormid.

Eesti Käsitööliidu korraldatud näitusel “Ajatus” näeb mitmekesist valikut meie traditsioonistest käsitöövõtetest. Erinevate kodumaiste meistrite kätetööna valmistatud ümarad ja veidi vähem ümaramad vormid ripuvad seal kiriku hämaruses, mõned neist õrnad, teised jällegi jõulised ning mõned hoopis lustilised.

Ma püüdsin neid seekord pildile saada lähemalt, et oleks näha tööde peensusi, detaile... meistrite imelisi oskusi. Ehk tajute nii seda aega, mida on panustatud.

 Näitus on avatud veel kuni 7. oktoobrini. Kiirustage!

     

Ilusat nädalavahetust!

Värvilise pitsiga rõivad.

Käsin täna Eesti Käsitöö Maja Rahvakunstigaleriis, kus saab näha Ulve Kangro näitust "Pits nimega Seto". Ulve on mitmevärvilise heegelpitsi ja tikandiga kaunistanud kleite ning mantleid, osad neist vaoshoitult minimalistlikud, teised jällegi külluslikult romantilised. Viimased on ehitud lillede, puude, lindude ja lammastega, viies mõtted maale vanaema juurde :)  

Allpool on vaid väike valik näitusel nähaolevatest esemetest. 

Kuskil pärapõrgus jaanipäeva paiku...

Mu tütar kontrollis kõik esemed üle - et pealkiri läheks teemasse. Ta nõustus :)

Mina vaimustusin sellest imepisikeste õitega puust. Tegelikult oli kogu mantli kombo võrratu... Idüll, jah.

Veel üks mu lemmik - lihtne must kleit, mis kuidagi märkamatuks ei jääks.

Ulve heegeldised on inspireeritud seto pitsist, mis tavaliselt on jõuliste ja säravate värvidega. Mustritesse olevat peidetud sümboleid ja maagiat. Ausalt, need tagasihoidlikumad kleidid täpselt sellised olidki - minge vaatama!

Näitus on Tallinnas, Pikal tänaval avatud kuni 1. oktoobrini.

Jõudsin just tagasi Kreetalt, kus külastasin mitut etnograafia- ja tektiilimuuseumi. Märkasin seal üsna sarnaseid värvilise äärepitsiga tekstiile. Mõned fotod tegin ka - neist edaspidi.

Väike seinavaibake.

Mäletate, eelmise aasta suvel õmblesin ühest vanast Läänemaa tekist endale koti. See tekk oli nii määrdunud, pleekinud ja katkine, et ilutekina ei oleks saanud seda enam kasutada. Küll aga sain valitud kohtadest teha koti, milleks kasutasin ära suurema ja korralikuma osa tekist. Järgi jäi tekist aga paar väiksemat enam-vähem rahuldavas seisukorras jupikest. Ühest nurgatükist sain nüüd elutoa seinale pisikese seinavaiba.

Uue seinavaiba alumine äär on vana teki originaaläär. Viimase järgi keerasin ära ja õmblesin ka uue vaibakese küljed. Üles jätsin riputuspulga jaoks kanali.

Vaibakese mõõdud: 51*62cm

Kanalist lükkasin läbi bambuskepi. Et riputusnöör ilusti paigal püsiks, saagisin kepi mõlemast otsast paari sentimeetri kaugusele väikesed vaod.

Suuremad augukesed paikasin ära. Õnneks oli vana teki tükeldamisest tekkinud piisavalt materjali (st sobivat tooni lõngajuppe), mida sain kasutada. Kaugelt vaadates polegi nüüd defekte näha.

See vana pleekinud, kuid siiski väärikas seinakaunistus tundub heledasse interjööri üsna hästi sobituvat. 

Üks tükike tekist on veel järele jäänud. Esialgu veel mõtteid pole, aga küll need tulevad :)

Kaltsuvaip nr 2.

Kui majas on 4 meest, kes kõik üsna sageli (st pea-aegu iga päev) kannavad t-särki, siis aja jooksul koguneb neid kantud ja kulunud särke üsna palju. Alates eelmise aasta septembrikuust hakkasin vanu t-särke ribadeks lõikama. Igal pühapäevasel saunaõhtul üks särk. Ja uue aasta alguses asusin ümmargust kaltsuvaipa heegeldama. Samamoodi, vaid pühapäevastel saunaõhtutel, leilitamise vahepeal. 

Iga kord heegeldasin umbes tunnike-poolteist. Siin, jaanuarikuises postituses oli vaip veel päris alguses. Kuu aega hiljem oli vaiba läbimõõt juba 80 cm (alumine pilt). 

Pooleteise kuu pärast, veebruari lõpus oli vaiba läbimõõt juba 95 cm. Tundub päris suur, eks. 
Ja õues oli pehme valge lumevaip. 

Vaibal on 2 talvist lemmikut - vahupiimaga kohv ja pähklisegu, mmmm!! Nende vastu ma ei saa.

Algus oli läinud tõesti kiiresti. Iga saunaõhtuga oli vaip kasvanud üle 5 cm. Nüüd oli aga ümbermõõt nii suur, et edaspidi jõudsin ühe pühapäevaga teha vaid 2-3 ringi. 

Lõpliku suuruse (130 cm) saavutas vaip alles maikuu lõpuks. Vahepeal avastasin, et materjalivarud on otsakorral, nii et paar-kolm saunaõhtut kulus uute t-särkide ribastamise peale.

Selle vaiba jaoks kulus umbes 25 t-särki. Neid oli nii täiskasvanu mõõdus kui ka väiksemaid, S-suuruses. Ribastamiseks läks kogu särk, st lisaks kehaosale ka varrukad-kaelused-õmblused. Nii tekkis minimaalselt jääke, samas jäid ribad kohati üsna ebaühtlaseks ja seetõttu on ka mu vaip selline tõeline kaltsuvaip - pisut ebaühtlane ja kodune :) Mulle meeldib. Pea-asi, et ei laineta. 

Ribad lõikasin umbes 1,5 cm laiused. Paksema särgi puhul piisas ka 1 cm.

Mul meenus veel üks oluline asi... Et vaip korrektsem oleks, siis alustasin igat ringi uue värviga ning iga kord erinevast kohast. Rea alguses tegin alati kõigepealt ühe ahelsilmuse ja siis edasi jätkasin tavapäraselt (kinnissilmustega). Nii ei jää näha reavahetust.

Viimistlemiseks viskasin valmis vaiba terrassile, niisutasin veega ja tampisin lõputuid ringe mööda vaipa, puhates vahepeal seda veidike laiusesse venitades. 

Vaiba tegemiseks kulus aega umbes 40 saunaõhtu jagu (sh rohkem pool ajast läks särkide ribastamiseks).

Heegelnõel oli numbriga 10.

Kuna tegin vaiba oma töötuppa, siis valisin T-särgid toa tapeedi värvide järgi. 

Nüüd ribastan juba järgmisi vanu t-särke. Loodetavasti on neid aasta lõpuks kogunenud nii palju, et saan uuel aastal alustada uue vaibaga.

Tuunika ajakirjas.

Sel aastal on mul olnud hea võimalus katsetada erinevaid puuvillasegu lõngasid. Pean siinkohal mainima, et kõik need lõngad on tõesti olnud väga erinevad - isegi kui koostis on suuresti sama, tunduvad lõngad käe all ja käituvad ka kudumis erinevalt. Mõni sobib rohkem pitsiks, teine hoopis palmikuks, osad venivad kudumina päris palju ja mõni jälle pea-aegu üldse mitte, mõni on läikiv ja teine täitsa matt jne jne. Nii et võin üsna kindlalt väita, et erineva firma sama koostisega lõng võib olla hoopis teine "maailma" ning alati tasub teha uus tööproov, et katsetada selle omadusi. 

Fotograaf: Gerli Rand

Tütre tuunika kudusin mahedate toonidega lõngast Rowan Softyak dk, mis on kerge läikega, sile ja ühtlane paellõng, mille koostises on 76% puuvilla, 15% jakivilla ja 9% nailonit.

Seda lõnga on hea kududa - lõng jookseb varrastel kergelt. Lisaks tundub lõng käe all meeldiv ja soe. Softyakist kootud ese ei ole kare ega puine, mistõttu sobib lõng väga hästi väikelaste kudumiks. Kudumi pind jääb ilus nii värvilisena kui ka palmikutes.

Mulle meeldis, et kudum ei veninud pärast pesu väga palju pikkusesse. Kudum säilitas hästi oma vormi. Samas läks kude pestes tihedamaks ja kudum kitsamaks – seega suuremate kudumite puhul soovitan laiusesse arvestada pigem rohkem silmuseid (võrreldes proovitöö pealt arvestatud tulemusega). 

Paellõnga kudumiseks sobivad pigem tömbima otsaga vardad, sest terav ots kipub minema paellõnga peenete niitide vahele. Samuti tasub õhulisema või pitsilisema kudumi jaoks võtta veidi jämedamad vardad (vähemalt nr 4).

Mina kasutasin tütre tuunika kudumisel vardaid nr 3,5 ja erinevaid meretooni lõngasid (kokku kulus umbes 300 grammi Softyaki; 50g/135m). Seda lõnga leiab näiteks Käsitööjaamast.

Tuunika on kootud ülevalt alla ühes tükis ja ilma õmblusteta. Juhendi leiate ajakirjast Käsitöö august-september 2018.a. Ajakirjas on õpetus tuunika kudumiseks 122 cm ja 130 cm pikale lapsele.

Passeks kohandasin vesiroosimotiivi ning rinna alla sättisin värvilisi merekivikesi. Mõned lühendatud read teevad kaeluse mugavamaks.

Fotograaf: Gerli Rand

Ilusat uut kooliaastat kõigile õppuritele ja õpetajatele!