Poolikud.

Kui teie seda postitust loete, olen ma loodetavasti hoopis väikesel reisil. Aga mul tuli tahtmine kirja panna need toredad poolikud, mis mul kaasas on ja mis koju maha jäid.

Kõige kergem (pagasi kaalu mõttes) on reisile muidugi üks pitssall kaasa võtta. Lisaks on hea, et seda ei pea jooksvalt selga proovima. Sall on algusjärgus - kootud on vaid paarkümmend rida. Muster ei ole väga keeruline, aga seekord lähenen sellele päris peenikeste varrastega (nr 2,5) ning koon üsna tugevalt, nii et tuleb tiheda koega Haapsalu pits. Nuppe on ka :) 

Loodetavasti saan salli lennukis kududa...

Teine kaasavõetav töö on kleidi heegeldamine. Varasemast on mul kogemus, et heegeldada saab igal pool ja kasvõi mõni minut. Ei pea rida lõpuni tegema (nagu kudumisel tihti tahaks), hargnemist ei ole karta, silmad maha ei jookse - mugav tegemine järjekorras passimise ajal, rongis või kohvikus. Ainult heegelnõelal peab silma peal hoidma...

Lõng on puuvilla ja viskoosi segu, mis on üllatavalt mõnus just heegeldamiseks. 

Õige värv on ikka hulga ergem ja rohekam kui pilt näitab.

Kolmas töö reisib minuga kaasa vaid osa ajast. Nimelt sõidame esialgu autoga Riiga ja alles sealt istume lennukile. Mõtlesin, et koon autos oma pluusi edasi. Esialgu oli mul plaan see kleidi asemel lennule kaasa võtta, aga pluus arenes kodus ülearu kiiresti. Lisaks võtab ta palju ruumi ja pagasikaalu. Aga autos on sellega mugav, sest vardad on ikkagi jämedamad kui pitssalli puhul...

Lõng on puuvilla ja villa segu. Värvide vahetus oli muffini-pütile sisse "programmeeritud". Lõpp läheb päris kollaseks... Ma ei ole veel otsustanud, kui pikakas see pluus kasvab. Vaatan jooksvalt. 

Koju jäid ootama Muhu sukad. Kududa on jäänud veel ühe suka oranž mustriblokk (seal 33 on silmust vardal) ning siis hakkab valge osa (või helehall?). Muidugi tuleb mõlemale sukale enne kanda teha kitsas must borde. 

Tegelikult on oranž osa ka teisel sukal juba edenenud, sest jõudsin seda Eesti pidupäeval edasi kududa.

Minu pitskleit ootab tikandit. Tumesinine pitskleit on ammu valmis kootud, aga ülemisse ossa kavandasin lõnga ja helmestega tikandi. Tasapisi olen seda ka tegema hakanud - ei ole midagi keerulist. 

Kleit on siidi ja alpakasegu lõngast, mida kulus pea 200 grammi. Päris maani see kleit ei ole.

Kampsun angooralõngadest. 5 erinevat värvi. Päris suur, karvane, pehme ja pikk kampsun. Katsetasin erinevaid mustreid. Lisaks palju ripsi.

Ongi pea-aegu valmis.

Lõpetuseks näitan torti, mille mu 16-aastane poeg meile Eesti Iseseisvuspäevaks valmistas. See on tehtud rukkileiva, kodujuustu ja vaarikatega. Väga omapärane ja maitseküllane tort. Retsepti autor on Kaare Sova ja selle leiab Nami-Namist.

Triibud ja täpid veidikese indigoga.

Nädalavahetusel käisime Saula Siniallikatel (see on Tartu maantee ääres, Viikingiküla lähedal). Tundus popp koht olevat, sest rahvast liikus sealkandis palju. Siniallika trahterist kulgeb allikateni matkarada, mis viib üle Pirita jõe ja metallsilla. Panin abikaasa sillale istuma ning tegime mõned sokifotod. 

Kiire sokivahetus ongi tehtud.

See paksust lõngast sokipaar valmis tegelikult esimesena (enne neid triibikuid). 

Sinised lõngad on indigoga värvitud (kunagi käisin indigoga värvimise koolitusel ning lõng ongi sellest ajast pärit), muud triibud-täpid mu enda korjatud ja kodustes püttides-pottides leotatud taimedega värvitud lõngadest. Kõik lõngad on 100% lambavillased.

Vardad olid ikka numbriga 2,5 mm.

Sokid on jalale, mille suurus on 43. Kes soovib endale, see kirjutab anneli.tender@gmail.com. Hind võrdub suurusnumbriga :)

Sokkidel on kolmnurkne kand ja spiraalne otsakahandus.

Sokivärvid loodusest.

Juba enne jõule andsin pojale ära oma viimased villased meestesokid. Seega tuli sokivarusid veidi täiendada - seda enam, et mul oli kogunenud nii palju taimedega värvitud lõngasid, et need ei tahtnud enam sahtlisse ära mahtuda. Otsisin nende seast välja just kõige jämedamad ning kudusin jõulude ja aastavahetuse paiku järjest neli sokipaari. Need, mida näitan täna, olid järjekorras teised. Esimesest paarist veel pilti polegi.

Lõngad olid 100% villased. Need lõngad olen juba aastaid tagasi taimedega värvinud. Muidugi olid ka taimed (siin angervaks, naistepuna, porgandivarred, kortslehed, pihlakalehed) minu kätega korjatud. 

Vardad olid numbriga 2,5 mm.

Sokid on suurusele nr 40. Kes soovib endale, see kirjutab!

NB! Sokid on üsna paksud.

Pildid tegime mõni nädal tagasi Tabasalu matkarajal (seal on ka talvel ilus, soovitan jalutama minna!). Õues oli enam kui 10 kraadi külma, nii et ma ei suutnud saapaid jalast võtta ning sokkidega pilt jäigi tegemata.

Muhuhõnguline padi.

Eelmisel suvel tikkisime Saara Suvekoolis Anu Kaburi juhendamisel "geomeetrilist laadi vanemat madalpistes Muhu tikandit", mille tulemusel pidi osalejatel valmima padjale sobilik tikand. 

Mul oli tikkimiseks kaasas üks kaltsukast soetatud villane kangas, mis põhitoonilt oli külm rohekashallikassinine :). Kanga sisse oli aga pikitud pisikesi värvilisi träpsukesi - peamiselt kollaseid ja veinipunased, veidi ka sinepit ja rohurohelist. Algul mõtlesin, et valin tikkimiseks needsamad kanga seest leitud värvitoonid, aga tikkides ja töö edenedes nägin, et asi kisub kiiva. Kohe üldse ei sobinud need värvid omavahel kokku, sest sinised ja roosad toonid olid nii-nii külmad ning oranžid-kollased-punased ju hoopis soojad (allpool on koolitusel telefoniga tehtud pilt, kust vastuolu on eriti hästi näha). Elementaarne ju, et nii ei sobi! Eriti kui kõike kokku on nii palju. 

Kodus mõtlesin paar päeva, kummad siis ikkagi valida, kas soojad või külmad toonid. Lõpuks harutasin üles keskmise motiivi osad kroonlehed. Otsustavaks sai mu kodune interjöör ehk koht, kuhu padi peaks sobituma. Meil on seinas halli-helesinisega tapeet ja toas petrooleumsinised diivanid, lisaks türkiissinist ja pruunikaspunast... 

Seega valisin padjale külmemad toonid - lisaks roosale ja rohekassinistele toonidele jäi tumepunane (pole küll üldse külm toon, aga siia tundus siiski sobivat) ja erinevad hallid. Erkkollase välistasin täielikult, aga ühe oranži kroonlehe jätsin nö mälestuseks, et mulle meelde jääks, et terve mõistus peab ka koolitusel kaasas olema :) Tegelikult jäi oranži ja kollast veidike ka mujale - tumepunaste mammude otstes ja nende hallide sakiliste kellukeste all on pisikesed värvilised täpid, kuhu mõned "sobimatud" värvid panin, aga niimoodi väikeses koguses on need täitsa ok. 

Kui värvid olid valitud, siis läks tikkimine juba kiiresti - madalpiste on ju iseenesest lihtne (Anu õpetas nippe ka), samas on geomeetriliste kujundite puhul pigem oluline, et ääred jääksid kohe võimalikult korrektsed. No ma tegelikult väga täpne ei olnud, isegi keskmise motiivi ring on lopergune. Natuke võiks ju kuskilt aru saada, et tegemist on käsitööga, eks :)

Kuigi paari-kolme õhtuga sai ka ülejäänud tikand valmis, jäi padjakate nüüd nädalateks õmblustööd ootama. Hiljem leidsin kapist tagumise poole jaoks tugevamat linast kangast, mis tooni poolest üsna hästi sobis. Luku panin seekord padja keskele, liistu alla.

Kuigi koolitusel olid meil eeskujuks just tikitud Muhu tekid (silme ees raamatu "Meite Muhu mustrid" esikaas), siis minu padi tundub oma külmade toonidega täitsa teisest ooperist. Motiivid on küll kõik nendelt tekkidelt, aga lõppmulje on täitsa teine. Seepärast mõtlesin, et hea oleks teinekord proovida samale kangale ka soojade toonide varianti... plaanid, plaanid - neid mul jagub!

Aga valminud padi sobib elutuppa väga hästi.

Kass on meil padjavalvur :)

Head kollase maasea aastat!

Kui laps endale kampsuni joonistab...

Mäletate, ma kunagi kirjutasin, et mu tütar tahab saada disaineriks. Ta oli siis 6-aastane. Aga aasta eest, kui me avastasime, et tema talvekampsun on jäänud nii väikeseks, et tänavuseks talveks pean kuduma uue, oli Ann 8-aastane. 

Niisiis, kampsun on väike... Laps tahab disainida... Koolivaheaeg... Ja mul on vaja uue kampsuni ideed (no loomulikult oleksin ma hea meelega teinud samasuguse palmikutega kampsuni nagu oli lapse eelmine sviiter, sest see oli tõesti kena ja mugav ja kestis aastaid), aga las laps teeb - tema ju teab kõige paremini, mis talle meeldib, eks. Seega lasin tal endal omale sobiva kampsuni joonistada. Mingeid piiranguid ma ei seadnud - ei värvis ega värvide arvus, ei tegumoes ega muus. 

Ise arvasin, et küllap temalt tuleb midagi fuksiaroosaga või veinipunasega (need on Anni lemmikvärvid). Veel eeldasin, et ta teeb südameid või lilli või... no kartsin midagi läilat või edevat... Aga varsti vaatas pildilt vastu nii minimalistlik kahevärviline kampsun - seda ma ei oodanud. Pakkusin küll, et joonistagu kohe mitu tükki, siis ma saaksin valida. Aga laps jäi endale kindlaks - tuleb kududa just selline kampsun. Õlapealsed lubas ta teha kandilised, sest ta ei osavat ise teisiti joonistada. Aga muus osas just selline. 

Oh, ma otsisin lõngapoodidest sobivates toonides parajalt peenikest lõnga. Kui lillaga joppas mul ikka ülihästi, siis erkpunasega olid lood kehvemad. Lõpuks pidin leppima küll täpselt õiget tooni lõngaga, mis aga oma omadustel mulle kohe üldse ei meeldi.  See on väga jäik, liiga õhuline ja nõrga keeruga. Vuihh - ma ei tea, mida sellisest lõngast küll tehakse, sest kududa on sellest väga ebamugav! Õnneks on see lõng kaela vastas pehme - seegi hea!

Kampsunit alustasingi nendest punastest õlalappidest. Sealt edasi lõin õlalappide vahele lillad seljaosa silmused ning järk-järgult ka esiosa kaeluse silmused. Tasapisi kasvatsin varrukaid (sedapuhku on need kasvatused varrukajoonel), kuni jõudsin kaenla alla. Nüüd toimisin sarnaselt raglaankampsunile ehk lõin kaenla alla mõned silmused juurde ning jätkasin vaid kehaosaga. Varrukad kudusin hiljem järgi :) Seega kogu kampsuni kudusin pea-aegu ühes tükis ülevalt alla. Vaid kaelusesooniku kudusin eraldi ja silmasin hiljem külge. Tegelikult väga lihtne ja toimib hästi - tahan kindlasti edaspidigi katsetada... lihtsalt arvutamist ja nikerdamist on algul palju.

Õlalapi muster jätkub varrukal. Mulle tundus, et siin peab mingi tugevdav muster olema.

Lõngad: 

Lilla lõng - Rowan Alpaca Soft DK (70% lambavilla, 30% alpakat; 50g/125m), mida kulus 4,5 tokki ehk umbes 220 grammi. See on üks imeline lõng - saab hakkama erinevate koekirjadega (palmikud, viklid ja soonikud, parem- ja pahempidi koekirjad, värvilised mustrid - kõik sobivad selle lõngaga hästi ning isegi viimistluseta jääb kudumi pind ühtlane). Lõng on keskmiselt tugeva keeruga, mistõttu on seda väga mugav kududa. Kudum ise jääb parajalt pehme ja meeldiv. Kõigest eelnevast hoolimata on see siiski selline tõeline kampsunilõng, mitte mingi liru, millest pärast pesu vaid soolikas järgi jääks. Vastupidi, peale pesu ei veninud kudum märkimisväärselt (lisandus vaid paar sentimeetrit) ja laius jäi endiseks. Seega lõng ongi ideaalne just õhema talvise kampsuni, kardigani, tuunika ja isegi sooja kleidi jaoks. Talvemütsiks on lõng pigem liiga peenike. Minu uus lemmik alpakat sisaldavate lõngade seas! Ahh! Palun saatke mulle seda lõnga pika palmikutega kleidi jagu!! Toon Green Teal on eriti ahvatlev, eks.

Punane lõng - Rial Filati Wool Alpaca (60% villa, 40% alpakat; 50g/133m), mida kulus veidi rohkem kui 1 tokk ehk umbes 60 grammi. Vastupidiselt Rowani sarnase koostisega lõngale oli see ikka üks jama (nagu ma eespool juba kirjeldasin). 

Vardad olid numbriga 3,5; soonikutes 3 mm.

Disain Merili Ann. Tehnoloogilise poole mõtlesin ise välja. 

Naudi talve!