Kui laps endale kampsuni joonistab...

Mäletate, ma kunagi kirjutasin, et mu tütar tahab saada disaineriks. Ta oli siis 6-aastane. Aga aasta eest, kui me avastasime, et tema talvekampsun on jäänud nii väikeseks, et tänavuseks talveks pean kuduma uue, oli Ann 8-aastane. 

Niisiis, kampsun on väike... Laps tahab disainida... Koolivaheaeg... Ja mul on vaja uue kampsuni ideed (no loomulikult oleksin ma hea meelega teinud samasuguse palmikutega kampsuni nagu oli lapse eelmine sviiter, sest see oli tõesti kena ja mugav ja kestis aastaid), aga las laps teeb - tema ju teab kõige paremini, mis talle meeldib, eks. Seega lasin tal endal omale sobiva kampsuni joonistada. Mingeid piiranguid ma ei seadnud - ei värvis ega värvide arvus, ei tegumoes ega muus. 

Ise arvasin, et küllap temalt tuleb midagi fuksiaroosaga või veinipunasega (need on Anni lemmikvärvid). Veel eeldasin, et ta teeb südameid või lilli või... no kartsin midagi läilat või edevat... Aga varsti vaatas pildilt vastu nii minimalistlik kahevärviline kampsun - seda ma ei oodanud. Pakkusin küll, et joonistagu kohe mitu tükki, siis ma saaksin valida. Aga laps jäi endale kindlaks - tuleb kududa just selline kampsun. Õlapealsed lubas ta teha kandilised, sest ta ei osavat ise teisiti joonistada. Aga muus osas just selline. 

Oh, ma otsisin lõngapoodidest sobivates toonides parajalt peenikest lõnga. Kui lillaga joppas mul ikka ülihästi, siis erkpunasega olid lood kehvemad. Lõpuks pidin leppima küll täpselt õiget tooni lõngaga, mis aga oma omadustel mulle kohe üldse ei meeldi.  See on väga jäik, liiga õhuline ja nõrga keeruga. Vuihh - ma ei tea, mida sellisest lõngast küll tehakse, sest kududa on sellest väga ebamugav! Õnneks on see lõng kaela vastas pehme - seegi hea!

Kampsunit alustasingi nendest punastest õlalappidest. Sealt edasi lõin õlalappide vahele lillad seljaosa silmused ning järk-järgult ka esiosa kaeluse silmused. Tasapisi kasvatsin varrukaid (sedapuhku on need kasvatused varrukajoonel), kuni jõudsin kaenla alla. Nüüd toimisin sarnaselt raglaankampsunile ehk lõin kaenla alla mõned silmused juurde ning jätkasin vaid kehaosaga. Varrukad kudusin hiljem järgi :) Seega kogu kampsuni kudusin pea-aegu ühes tükis ülevalt alla. Vaid kaelusesooniku kudusin eraldi ja silmasin hiljem külge. Tegelikult väga lihtne ja toimib hästi - tahan kindlasti edaspidigi katsetada... lihtsalt arvutamist ja nikerdamist on algul palju.

Õlalapi muster jätkub varrukal. Mulle tundus, et siin peab mingi tugevdav muster olema.

Lõngad: 

Lilla lõng - Rowan Alpaca Soft DK (70% lambavilla, 30% alpakat; 50g/125m), mida kulus 4,5 tokki ehk umbes 220 grammi. See on üks imeline lõng - saab hakkama erinevate koekirjadega (palmikud, viklid ja soonikud, parem- ja pahempidi koekirjad, värvilised mustrid - kõik sobivad selle lõngaga hästi ning isegi viimistluseta jääb kudumi pind ühtlane). Lõng on keskmiselt tugeva keeruga, mistõttu on seda väga mugav kududa. Kudum ise jääb parajalt pehme ja meeldiv. Kõigest eelnevast hoolimata on see siiski selline tõeline kampsunilõng, mitte mingi liru, millest pärast pesu vaid soolikas järgi jääks. Vastupidi, peale pesu ei veninud kudum märkimisväärselt (lisandus vaid paar sentimeetrit) ja laius jäi endiseks. Seega lõng ongi ideaalne just õhema talvise kampsuni, kardigani, tuunika ja isegi sooja kleidi jaoks. Talvemütsiks on lõng pigem liiga peenike. Minu uus lemmik alpakat sisaldavate lõngade seas! Ahh! Palun saatke mulle seda lõnga pika palmikutega kleidi jagu!! Toon Green Teal on eriti ahvatlev, eks.

Punane lõng - Rial Filati Wool Alpaca (60% villa, 40% alpakat; 50g/133m), mida kulus veidi rohkem kui 1 tokk ehk umbes 60 grammi. Vastupidiselt Rowani sarnase koostisega lõngale oli see ikka üks jama (nagu ma eespool juba kirjeldasin). 

Vardad olid numbriga 3,5; soonikutes 3 mm.

Disain Merili Ann. Tehnoloogilise poole mõtlesin ise välja. 

Naudi talve!