London ja minu kõrgusehirm. Muhu sukad ka.

Kui ma viimati vaaterattal käisin, siis tabas mind tohutu kõrgusehirm. See oli mõni aasta tagasi Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis. Olime kogu perega vaateratta ühes kabiinis ning arvan, et jõudsime tõusta vaid kahekorruselise maja jagu, kui minus hakkas tõusma hirm. Õnnetuseks vaatasin ma hetkeks üles ja näin, kui meeletult palju me VEEL tõuseme. Seda tundus LIIGA PALJU, ebareaalselt palju. Ja ma hakkasin lihtsalt nutma - see hirm purskus minust välja nii tugevalt, et olin valmis kuidastahes selle eest ära põgenema. Ma ei suutnud ennast liigutada ega vaadata kabiini äärelt allakiikavaid lapsi. Mulle tundus, et nad kukuvad kohe alla. Rinnus vahetus kordamööda meeletu tühjus ja valu. Mingi hetk siiski rahunesin ning sain vaadet nautida (kuni vaateratta kõige kõrgema kohani, kus hirm tahtis paratamatult jälle kasvada).

Selle hirmu pärast kaalusin pikalt, kas julgen minna Londonis vaaterattale. Väikeseks lohutuseks oli teadmine, et London Eye kabiinid on täielikult kinnised. Samas on see üks suurimatest vaateratastest maailmas (135 meetrit kõrge) ja üles tõustakse jõe kohal.... Tundus meeletult õudne... Aga laste pärast pidime sinna ikka minema... 

Ja õnneks selgus, et olen leidnud ratta, kus suudan endaga kuigivõrd hakkama saada. Näiteks ei julgenud ma äärtele, st akendele liiga lähedala minna. Niisamuti oli õudne vaadata, kuidas mu laps aknale toetus. Aga võisin ikkagi rahulikult püsti seista (ja muidugi istuda), isegi pildistada.

London Eye asub Thamesi jõe lõunakaldal.

Vaateratta kabiinid on kinnised ja üsna suured - igas kabiinis saab nii istuda kui ka ringi kõndida. 

Pildistada saab ainult läbi klaasi. 

Udu ja päike mängivad õhus ning kabiiniklaasil.

Hoolimata udust oli nähtavus hea. Veebruaris oli värve veel vähe...

Algul mõtlesime, et vaaterattale oleks tore minna õhtuse päikeseloojangu ajal. Kahjuks oli viimane "väljumine" kaugel enne seda aega. Ja oligi hea, sest õhtuseid vaateid soovitan minna nautima hoopis kaasaegse kunsti galeriisse Tate Modern. Ka see asub Thamesi jõe ääres, vanas elektrijaamas. Reedeti ja laupäeviti on see avatud õhtul kella 10-ni, püsinäitustele ja kõrgustes asuvale terrassile saab tasuta. Hoone ise on ka äge (ja pisut skandaalne - milles probleem, seda saab vast aru igaüks, kes 10.korruse terrassil ära käib). Ülemine foto ongi tehtud terrassilt.

Tütar tahtis Londonis esimese asjana näha Big Beni, aga see oli ikka veel tellingutes. 

Nonii... Kui kõrgusehirmud ületatud, siis Muhu sukad on juba kökimöki :) :) Silmamine ja otsad veel...