Muhu värvides sõrmikud.

Need sõrmikud läksid kingituseks ühele saare juurtega koolilõpetajale - nüüd juba paberitega ämmaemandale. Just seepärast tuli mul mõte kududa kinnastesse linnud, sest ikka ju soovitakse kooli lõpus tuult tiibadesse! 

Omalt poolt soovin ma Laurale veel raudseid närve ja head huumorimeelt, sest olles ise oma elu jooksul neli korda ämmaemanda käte vahele paisanud uue pisikese ilmakodaniku, tean, millises tunnete virr-varris tuleb neil hakkama saada. Eh, viimane kord andsin ma üsna tungivalt teada, et mina nüüd lahkun sellelt ürituselt (sünnituselt), nemad (ämmaemad ja abikaasa) võivad ise jätkata. No nii valus oli mul! Väide, et iga sünnitus pidavat eelmisest kergem ja/või kiirem olema, tundus iga kord pigem legendina.

Sarnase põhimõttega sõrmikuid - oranžitriibuline sakiline ranne, paar suuremat mustrikirja ja ühevärvilised sõrmed - olen paar korda varemgi teinud, nt need siin. Neid on väga mõnus kududa, aga eriti tore on eeltöö - mustrite ja värvidega mängimine. Seekord tahtsin tumesinise kirjapõhja asemele võtta pisut heledama sinise tooni, nii nagu see on vanadel Muhu sõrmikutel. Sobiva lõnga värvisin ise. 

Lõng oli 8/2 jämedusega. Silmuseid oli randmes 84, hiljem 76-80. Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Pikalt mõtisklesin selle üle, kumba pidi need linnud sinna sõrmikutele asetada. Kas varbad panna sõrmede poole või hoopis randme poole? Kui olin läbi lapanud portsu muis.ee fotosid, raamatuid ja näitusepilte ning leidnud vähemalt kolm paari vanu sõrmikuid, kus linnu- või loomavarbad olid randme poole, otsustasin selle valiku kasuks. Tundub minu pilgule vastuvõetavam.

Muide, kui koolilõpetaja ema oma lapsele kingitust otsis ja minu blogi leidis, avastas ta, et me oleme olnud ühe hoovi lapsed. Olen siin blogis küll üsna napisõnaline, aga näed, ikka tuntakse ära :) Tervitused kõigile Rehe ja Smuuli tänava mängukaaslastele!