Mustjala sukad ja seelik

17.märtsil 2011. aastal alustasin ma käsitöö keskkonnas Isetegija.net oma käsitööblogi pidamist. Hiljem kolisin kõik postitused siia üle. Aga kui ei oleks olnud Isetegijat, siis poleks arvatavasti tulnud ka www.katariina.eu blogi. Seega saab mu blogil varsti 11 aastat täis. Juhuuu!

Tänastel fotodel ei olegi päris uued esemed. Mustjala sukad kudusin juba 2013. aastal ja mõned pisikesed pildid sai tookord ka tehtud, aga no tõesti - need on nii väikesed ja kehvakesed. 

Lisaks sain eelmisel aastal endale ühe vana Mustjala seeliku. See oli kootud pisut vale pikkusega: pärast sini-valget ruudustikku oleks pidanud seelik lõppema rullikeeratud äärega, aga sellele seelikule oli alla jäänud veel 20 cm tumepunast lisapikkust. Seega tuli kogu alumine äär lahti võtta, ebavajalik osa maha lõigata ning siis äär uuesti rullida ja katta paelaga. 

Kui kogu see töö oli tehtud, selgus, et seelik ei hoia üldse hästi - Mustjala seeliku rullikeeratud ääre sisse pannakse tugev nöör, nii et seelik peaks hoidma ilusti laiali ja oleks kange. Minu seelik hoidis aga nii uhkesti nagu mõni ballikleit, samas kohati lainetas alläär sissepoole, vastu jalgu. Oli üsna ebameeldiv. 

Lappasin läbi umbes kümne Mustjala seeliku muuseumiandmed, mille põhjal tegin järelduse, et vanade seelikute alumise ääre läbimõõt jäi vahemikku 90-140 cm. Aga minu seelik oli 180 cm lai. Liiga lai!!!

Tuli jälle harutada: värvel lahti, üks kangatükk välja (nüüd on mu seelikul 3 paneeli, mitte 4, ehk 3x90 cm), uued kurrud, uus värvel (mis sai minu taljele täpselt õige laiusega, vana olekski veidi lai olnud), osaliselt uus allumine äär... Seeliku uus laius on 135 cm.

See seelik ja sukad sobivad nii hästi kokku, eks!

Jah, ma pean endale veel Mustjala kindad kuduma. 

Ja kuduma leekräti, tikkima tanu, õmblema põlle...

Niisuguse pikkusega sai mu kirikuub (sääremari peab olema kaetud). 

Hoiab ka päris hästi.

Need pildid tegime Saue linna laululaval 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval. Oli imeline ja hirmus päev. Nüüd on sellest möödas rohkem kui 2 nädalat ja ma enamasti suudan end eemal hoida neist kohutavatest uudistest. Aga kas pole imelik, et mina tunnen ennast süüdi selles, et kirjutan siin rahulikult ühte postitust, aga kuskil käib sõda. Ning kuskil on mingid nõmedad mehed, kes ennast üldse süüdi ei tunnista ja raiuvad, et polegi sõda, kõik on farss ja väljamõeldis. Ja lahendust polegi näha, sest hullunud pulli ju jutu ja lauluga maha ei rahusta...

Ma siiski soovitan, et nautige kultuuri, minge teatrisse või näitusele. Me käisime eelmisel nädalavahetusel Rakvere Teatris, kus vaatasime "Kõike head, vana toriseja". Mõnus oli, viis mõtted eemale ja haaras kaasa. Paar head mõtteteragi saab kaasa võtta. 12-aastane plika kõkutas ka naerda. Loe näiteks siit. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee