Pompei

Vesuuvi vulkaani juures me ei käinud, sest aastaid tagasi sõitsime ringi Sitsiilias ning seal Etna just aktiivselt suitses ja susises. Üks suurem purse oli mõnda aega tagasi toimunud ja muidugi ronisime kraatritele nii lähedale, kui vähegi saime. Arvan, et selle vastu Vesuuv ei saa, sest viimasest Vesuuvi purskest on möödunud juba üle 70 aasta. Ja pole ka ohtu, et Vesuuv võiks lähiajal müristama hakata...

Vesuuvi kõige suurem ja kuulsam purse oli aastal 79. Siis mattis laava ja tuhk enda alla omaaegse Vana-Rooma linna Pompei (linn asutati juba 6. sajandil eKr), Herculaneumi ja teisedki ümbruskaudsed linnad koos sealsete elanikega. 

Niisiis, umbes 2000 aastat tagasi mattus Pompei 6-7-meetrise vulkaanituha, laava ja muu materjali (sh kõik see, mis laava oma teekonnal endaga kaasa haaras) kihi alla, jäädes aastasadadeks varjatuks. Alles 18. sajandi lõpus hakati linna uuesti välja kaevama. Selgus, et Pompei oli suurepäraselt säilinud. Kummituslikud hooned, tänavad, freskod, sisustus ja varemed annavad aimu tolleaegsete elanike igapäevasest elukorraldusest. 

Paljud Pompei tänavad olid ehitatud hiiglaslikest "tänavakividest". Võimalik, et needki on vulkaanilise päritoluga - mida muud nad enam kui 25 sajandit tagasi sealt ümbruskonnast ikka leidsid...

Et ristmikel kuiva ja puhta jalaga teed ületada, olid sinna asetatud mõned kõrgemad astumiskivid (pori, loomasitt jms oli ju vanasti tänavatel). Teekivide sisse oli uuristatud mingid süvendid. Vankrirattad? Vesi? 

Tekkis palju küsimusi. Oleksime äkki pidanud siiski giidituuri võtma, aga inglisekeelset tuuri oleksime pidanud üle tunni ootama. Tuur ise oleks kestnud 2 tundi.

See on tänapäeva mõistes kiirtoidurestoran. Siit sai 2000 aastat tagasi osta sooja sööki ja seda ka kohapeal süüa. Muide, ühest seinasüvendist leiti 3 kg münte, mis tollases vääringus oli väärt mitusada eeslit.

Muuhulgas on Pompeis säilinud mitu teatrit, sh vanim Rooma amfiteater (umbes 80 eKr), kus oli 20 000 kohta ning eraldi 5000 kohaga teater (pärineb 1. sajandist eKr). Nagu ülemistelt piltidelt näha, siis kõige suurema lava või areeni astmed ei ole eriti säilinud ning sinna istuma ei lasta. Seevastu amfiteatri (alumisel fotol) istmed olid isegi nummerdatud, nii et seal vist aeg-ajalt toimub midagi tänapäevalgi... Seal on hea teha väike lõunapaus, sest mujal ei olegi palju kohti, kus istuda.

Ahjaa, igaks juhuks mainin, et Pompei varemetes ei pakuta süüa-juua. Küll on mitmed kohvikud rongijaama ja Pompei väravate vahelisel teel.

See on kolmas, päris pisike ja järsk amfiteater. Kuskil olid veel kool, saun, basseinid jne. Aga kõik need säilinud eluruumid järjest ja järjest kohe tänavate ääres, just nagu tänapäeval, jätsid mulle kõige vägevama mulje.

Muide, Pompei on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Ma kahtlesin pikalt, kas minna Pompei varemeid vaatama või mitte, sest eks erinevaid varemeid on nähtud nii Roomas kui ka Kreetal. Aga need Pompei omad on ikka täiesti erinevad ja klass omaette! See on äge kompaktne linn, mis on nii hästi säilinud. Pompei ei ole mingi helekollane vare liivakindlustest ja -lossidest, kus suurema osa pead ise välja mõtlema. 

Hiljuti vaatasin Discoveri kanalist saadet Herculaneumist, millest oli filmimise hetkel (2019.a) välja kaevatud umbes 25% ning seegi tundus äge, sest hooned olid säilinud veelgi paremini (koos katustega, papüüruste koguga jne)...

Meie käisime Pompeis pühapäeval rongiga. Hommikul sinna sõites oli rong kuhjaga rahvast täis, uksest tuli end sisse suruda ning peaaegu terve tee (u 45 minutit) püsti seista. Seevastu tagasisõit Napolisse kulges üsna tühjas rongis.

Kohapeal saab Pompei pileteid osta mitmest kohast: kohe rongijaama lähedal müüakse peamiselt giidituure, aga ka tavalisi, ilma giidita pileteid, millele on lisatud väike "vahendustasu". Õige hinnaga pileti saab, kui paarsada meetrit edasi, väravate juurde kõndida, aga seal võib olla väike järjekord. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee