Jooksublogi. Alles alguses.

Jah, ma hakkasin jooksma. Ei, ma ei liitunud mingi programmiga. 

Ma tahan suurendada enda vastupidavust, ma tahan jaksata...

Kirjutan, et ma seda asja nii kergesti soiku ei jätaks. 

Kui keegi kaasa mõtleb, on tore. Kui kedagi innustab, on veel toredam. 

......................................................................................................................................

Eessõna.

Olen naine vanuses 50+. Jooksmisega pole varem tegelenud. No olgu, enam kui 35 aastat tagasi, lapsepõlves, meeldis mulle joosta lühikest maad, nii 60-100 meetrit. Hea meelega võistlesin. Aga kindlasti ei ole ma kunagi armastanud pikemat jooksu. Oh mäletan, et kord kooli ajal pandi mind võistlustel 1 km jooksma ja ma ei jaksanud kohe üldse - kõhus pistis hoolimata sellest, et pool teed ma hoopis kõndisin. 

Aga juba siis tahtsin ma ennast parandada, vastupidavust suurendada, mistõttu hakkasin käima õhtuti jooksmas. Kahjuks lõppes trenn pärast seda, kui avastasin, et mu peenikestele säärtele hakkasid tekkima tugevad lihased. Mulle, teismelisele, meeldisid mu peenikesed sääred ja lihased tundusid ebavajalikud ja koledad. 

Umbes 25 aastat tagasi tegelesin aktiivselt (3-4 korda nädalas) aeroobse treeningu ja rulluisutamisega. Ligi 20 aastat tagasi käisin abikaasaga (arvan, et mitte tihedamalt kui kord nädalas) squashi mängimas. Umbes 15 aastat tagasi olen tantsinud flamenkot ja joogatanud. Ükski neist perioodidest ei ole kestnud rohkem kui 1,5 aastat.

Viimased, enam kui 10 aastat pole ma vist tegelenud millegi pingutust vajavaga. No koera olen jalutanud ja mingi 3-4 aastat viimast aastat oleme abikaasa koos teinud suuremaid ja kiiremaid õhtuseid kõnniringe. Kusjuures esialgu sai selle käigus ka selja märjaks, aga viimasel ajal pigem mitte. Samas oli mul juba kuid ja kuid selline rahutu tunne kehas... 

.....................................................................................................................

Niisiis, 1.nädal/1. päev (on aprilli keskpaik).

Otsus, et "täna lähen esimest korda jooksma", ei olnud üldse raske. Olin ju tahtnud seda ammu teha, aga ootasin paremaid ilmasid - miinuskraadidega alustada ei tundunud mõistlik. Täna hommikulgi olid autod veel härmas, öösel oli kerge miinus. Aga ma käin jooksmas umbes kell 11 päeval, siis on soojem.

 

Trenniriiete selga saamine ei olnud ka raske. Murekohaks oli hoopis tõdemus, et mobiili ei saa kaasa võtta, sest ühtegi taskusse see ei mahu. Tekkis mure, et kui mul midagi juhtub, kuidas siis abi kutsuda... Peast käisid läbi igasugused mõtted: nt kirjutan käe peale abikaasa telefoni numbri jms. Lõpuks otsustasin, et nagunii püsin kodu lähedal kergliiklusteel ning seal kõnnib teisi inimesi ka. 

Uksest väljas, hakkasin kohe jooksma. Umbes 300 meetri pärast oli jõud üsna otsas, aga pingutasin, lubasin endale, et ei peatu enne ristmikku (kuigi see tundus nii kaugel). Õnneks jäi teele kergem laskumine - see andis natuke jõudu juurde. Üritasin võimalikult palju keskenduda hingamisele. Ristmikult edasi tuli väike metsatee ja tõus, mille läbisin kõndides. Hull oli olla, aga õnneks rinnus ega kõhus ei pistnud ning vere maitset polnud ka suus. Haha, lapsepõlve mälestused! 

Pärast paari minutit jalutamist punnitasin koduni joosta. Jehee! Esimene päev tehtud! Oli raske, aga sain tehtud! Ja siis vaatan kella: ainult 9 minutit. Appi!! See tundus ju nagu pool tundi hullu pingutust ja tegelikult suutsin joosta vaid 9 minutit. Piinlik!

Venitasin end veidi. 

Rõõmu tegi see, et kogu ülejäänud päeva oli mul väga ergas ja hea tunne! 

OK, homme jälle! Loodetavasti lihased ei valuta liialt.

See matkapilt on tehtud 2012. aastal. Lapsed olid mul siis nii väikesed, nupsud!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee