Jooksublogi. 7,5 kuud.

Novembri lõpp. Joostud on 7,5 kuud.

Juba septembris tajusin, kui mõnus on joosta jaheda ilmaga. Lõpuks oli käes aeg, kus sai vabalt valida, millal jooksma minna. Vahet polnud, kas joosta hommikul, päeval või õhtul - palavus ega külm ei seganud. Tuul ja vihm ei ole mind nende kuude jooksul üldse eriti takistanud. Kerge vihmasabina kätte olen jäänud vaid paar korda. Ka vihmasematel perioodidel olen ikka leidnud päevas mõne augu, et oma poole tunnine jooks ära teha. Novembri alguses tuli küll kord joosta nii, et terve tee sadas (no ma ei pannud tähele, et riietumise ajal oli vihma sadama hakanud ja ma ei hakanud enam ukselt ümber pöörama), aga õnneks oli õhutemperatuur umbes 10 kraadi, nii et kokkuvõttes oli isegi mõnus. Tunne oli üsna sarnane nagu talvises õuebasseinis, kus vesi ei ole kuum ega külm. 

Novembri teine pool on olnud üsna lumine, aga ka see pole mu jooksu takistanud. Väikese miinuskraadiga on väga mõnus joosta - parem kui suvel, kui sooja on rohkem kui 24 kraadi. Kui lumi ilusti püsib, st sulaks ei lähe, siis tahan jooksmist kindlasti jätkata. Libedaks pole ju õnneks veel läinud. 

Joostes pole ka külm kunagi hakanud. Kui uksest välja saan, siis esialgu on küll veidi jahe, aga see läheb kiiresti üle ja jooksult tagasi jõudes on tunne nii soe, et venitused-harjutused teen ikka õues. Tean, et kõige rohkem kardavad mul külma käeseljad, näpud ja pahkluud. Seepärast kasutan alati kindaid ja sääriseid, nii et siiani on olnud muretu.

Mida talvel joostes üldse selga panna, kui õues on -5 kuni -1 kraadi? Minul on tavalise spordikomplekti (pikad retuusid, t-särk ja pika varrukaga särk) peal veel üks pika varrukaga (fliisisarnane) dressipluus ja valge õhuke vest, jalas villasisaldusega püksid ja säärised, käes sõrmikud, peas õhuke puuvillane torusall, mille peale külmemal ajal tõmban villasisaldusega peapaela. Kilejopet ma ei armasta - ma ei ole kunagi olnud eriline jope-inimene, pigem mantli-kampsuni-kasuka tüüpi. Seepärast ka joostes ei meeldi mulle, kuidas jope kahiseb; lisaks tundub jope kohmakas, ükskõik kui sportlik ja õhuke see on. Talveks soovin endale tellida meriinovillase pika (võibolla ka lühikese) pesu. Paar poodi olen juba välja valinud. 

Muidu jooksen ikka umbes 5 kilomeetrit ehk 30 minutit 2-3 korda nädalas. Teistel päevadel kõnnin umbes 40-50 minutit. Kõige pikem jooks on olnud 6 km. 

See muidugi ei tähenda, et nüüd, kui ma olen jooksnud 7 kuud, ma ei oleks pärast poolt tundi jooksu väsinud ja higine - muidugi olen. Vahest rohkem, vahest vähem. Mõnikord on küll nii hea tunne, et võiksin veel kilomeetri või isegi rohkem otsa panna. Teinekord on jällegi nii, et kui uksest välja astun, mõtlen, et teen seekord väiksema ringi, aga juba paari kilomeetri järel saan aru, et tunne on hea ja võin vabalt oma tavapärase pikkuse joosta. Aga vahest teengi vaid 4-kilomeetrise sutsaka - näiteks siis, kui esimest korda lumi maha tuli.

Olen tähele pannud, et külma ilmaga joostes on pulss veidi kõrgem kui varem, seetõttu poleks vist väga tark oma esimesi jooksusamme just miinuskraadidega teha. 

Aga muidu on jooksmine mu tervisele hästi mõjunud, sest tavapärane sügisene külmetusperiood jäi seekord vahele. No muidu olen ikka igal sügisel nädal või isegi kaks väga nohune-köhane, aga seni on kõik viiruse-sarnased asjad möödunud ühe või kahe päevaga. Kui kevadel jahedamate ilmadega jooksin, siis koju jõudes tuli mul sageli imelik köhahoog ja kurk tundus kuiv. Praegu sellist muret enam pole - ei teagi, kas oskan paremini jooksu ajal hingata või on hingamisteed mu trennidega leppinud. 

Novembri lõpuks oli kaal langenud 62 kiloni. Olen 7,5 kuuga kaotanud umbes 5 kilo.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee